Melanhoolik Marju.

Taustaks käimas kalli Siiri ammu soovitatud mantra (link  "Om Mani Padme Hum" ), viis olustik mind rännakule iseeneses...  Olustik oli igati argine, vahetasin parasjagu voodipesu, käisin üles-alla, siia-sinna, ümber nurga-nurga alla jne. Aga... rännak oli/on võimas.

Elu on olnud huvitav, äratav, segadusse ajav, kurb, valus, lõbus, armastusväärne, kalleid sõpru/sõbrannasid austav, omast-arust-rahuarmastav - aga siiski piisavalt sõjakas, et jõuda lõpuks rahuni.... vähemalt lootustes.... 

Oi kui palju on olnud lootusi ja pettumusi, oh kui palju on olnud õnnestumisi ja enda üle uhke olemise hetki. 

Olen olnud õnnelik ja õnnetu, armunud ja vihanud, kartnud ja peale hakanud, värisenud ja selja sirgu löönud, punastanud ja silma vaadanud, eksinud ja tõde otsinud, halvasti öelnud ja vabandust palunud. Olen vihast end vigastanud, olen armastusest end ohverdanud. Olen terve maailma persse saatnud ja kogu maailma tunnustust oodanud. 

Olen täpselt need Kalad, kes ujuvad külmades kärestikujõgedes vastuvoolu ja olen täpselt need Kalad, kes lasevad end soojades ekvatoriaalsetes jõgedes aeglaselt allavoolu kanda. Ehk siis suht surnud kala.

Olen nagu Island - tuli ja jää ühekorraga.

Jah, tegemist oli küll ehitusblogiga, aga teate, see inimene, kes selle ehituse taga oli, sai nüüd aega ka iseendale ja oma elule mõelda. Seega - who cares, that it's offtopic. Soovin kirjutada.... iseendast. 

Viimastel aastatel olen üha enam hakanud mõtlema, kuidas mul on ikka tegelikult vedanud. Olen sündinud hõbelusikas suus. Kas ma olen selle ära teeninud? Ei tea! Igatahes püüdes panna ennast nii mõnegi teise inimese olukorda, siis on hinges selline pigistav tunne - teised peavad ninast vere välja pingutama, et veidigi ots-otsaga kokku tulla ja ka siis nende püüdlused ebaõnnestuvad. Ma ei mõtle ka vaid materiaalset osa elust, vaid kõik... kõik kokku. Tunded, mõtted, suhted. Mitmetel juhtudel võib olla tegemist enda valikute, valede otsuste või üldsegi otsustamatusega, aga mitmetel juhtudel lihtsalt ei vea. Ei vea ja  ei hakkagi vedama.  

Aga mina.... ma olen eluga rahul. Igati rahul. Olenemata sellest, et olen ikka endiselt rõõmus üksikema, on mul kena kodu,  auto, siuke 10-aastane tulevane südametemurdja poisterahvas kasvamas.  Aga see on ka minu enda valikute, otsuste ja põhimõtete tulem. 
Kodu eest olen hiiglama tänulik isale, kellest see mulle jäi ja isa-isale kes selle ehitas. Olgu muld neile kerge. 

Oleks või poleks ma hinnanud elus näiteks hoopis veel ägedamat autot või eales poleks viitsinud koristada, rääkimata remontidest, uuendustest, oleks ma tahtnud ennast katta kalliste firmarõivaste või plaatinast ja briljantidega ehetega, siis ma ei oleks see, kes olen. Olen õnnelik, et mul on Ranel, tulesäde, ta on mu kõik ja mittemidagi.

Ma ei pruugi alati olla üldse mitte kõige ideaalsem ema - ma unustan, ma olen kuri, olen liiga leebe... ma manipuleerin lapsega, et ta teeks ära need asjad, mis on temale iseenda eest hoolitsemiseks kõige esmatähtsamad, ma olen liiga järeleandlik. Ma ei osta kõiki asju, mida isegi peaks, rääkimata sellest, mida võiks... Ma ei ole piisavalt hoolitsenud tema tervise eest... Alati võiks ja peaks rohkem. Mitte et ta haige oleks, ei - aga võtame näiteks prillid. Ta peaks neid kandma. Olen ostnud kokku ... eee.. miski 4 paari prille. Tegelikult üsna "ainult". Viimastest oli eriti kahju. Ta nägi nendega nii šeff välja ja... no.... ta lihtsalt NÄGI nendega.  Kahjuks... küll läks katki, kadus ära jne... nagu ikka asjadega tulesädemete käes juhtub. Aga olin karm ja... jällegi... otsustasin, et ei ostagi enne uusi kui talle endale ka kohale jõuab, et tal on neid vaja. Sest seni kuni ta ise vajadust oma tervise eest hoolitseda ja prille hoida, ei tunnista, seni ta ka neid ei hoia.  Vähemalt eelmisel nädalal jõudis talle ka kohale, et on küll vaja. Koolis viskavad silmad villast ja tuld. Õnneks otseselt nägemist ja töid-tegemisi-kooli ei ole prillide puudumine mõjutanud, kuna reaalselt ta näeb, aga üks silm ei taha teisega koostööd teha ja on kehvem. Jah, kindlasti vale otsus, et jälle pikalt ilma oli. Aga ehk nüüd, kui ise biiti jagab, säilivad need kauem kui varasemad prillid. Arstile aeg pandud.

Olen eksinud, et järjepidevalt ei ole suutnud talle neid osta aina uusi ja uusi ja uusi... 

Aga jah - kindlasti mingiks normaalseks emaks ma ennast ei tunnista, aga ma vähemalt teen, mis ma suudan... Püüan olla leebem, karmim, konkreetsem ja hägusem.... Vähem unustada ja olla järjepidevam. Lihtne, eksju? 
Läbi me saame siiski hästi ja teinekord võib Ranel mu üle isegi uhkust tunda, a.la emps viskas hea killu või õpetas autoga sõitma või oskab hästi süüa teha või ... noh, midagi ikka 😄
Aga eks mulle on hea pähe ka istuda 😏

"Ma saan aru, et kodus peab olema koristatud ja peab olema, mida süüa. Ainult ei saa aru, kuidas see minuga seotud on?!?" 

Elu algus... "Vanainimeste Ime" oleks võind mu nimeks panna kah. Aga tuli Lauristini Marju järgi Marju. 4-5 a. oskasin lugeda, teadsin kõiki ministreid, 6-aastaselt pidin tikkudega mängides lauda põlema panema... 5-aastaselt päästsin traktori ja küüni "elud", sest oskasin traktori pidurit vajutades seisma saada. Noh, seda tegi Ranel ka 5-aastaselt - naabripoiss Mauro oli 3 ja Ranel 5. Minu 3-sel Bemaril oli võti ees ja käik sees. Mauro tahtis sõita - brõnnnnnnnnnnn, auto käima ja minek! Ranel sai kõrval istudes võtmest kinni ja sai auto seisma. Heh, naljakas ja hirmutav ühekorraga. Noh, meie suguvõsas vist ongi mingi norm 5-aastaselt neljarattalisi päästa. 

Kool Rõngus.... siis teine kool Elvas. 3 aastat muusikakoolis, akordionit õppisin. Kahetsen, et rohkem ei õppinud, sest avastasin nüüd alles akordioni võlu. Kääksutan vahest. Siis Vana-Võidus aasta arvutiteenindust peale põhikooli. Ei lõpetanud ära, pubeka jaoks läks "raskeks". Siis paar kuud õppisin samas koolis kokaks.  Noh, läksin tööle. Olude sunnil, sest olid need suhted vanematega täpselt nii nagu nad olid. Ei saanud enam kooli lubada endale. 

Põhiharidus. Töö. Abielu. Olin Raudsepp, hakkasin Jõksiks. Laps. Korter Viljandis. Rahaline kitsikus. Keskkool (üritasin 4 korda, 4-s kord läks täkkesse).

Kolimine tagasi Kirepisse, sest vanemad olid ikka juba päriselt vanad - kohusetunne kuklas käskis. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisse saamine. Kool. Lahutus. Jäin Jõksiks, sest no milleks enam... muuta... hakka veel nende paberitega jamama veel kõigele lisaks. Edukas kooli lõpetamine.

 Noh, siis sai natuke töötatud lihtsalt töötamise pärast. Samal ajal erialast tööd otsides ja intervjuudel käies. Töölt ära tulek. Elu unistuse täitmine läbi tegude - ehitus. Elu pakkumine töötamaks seal, kus ma praegu töötan. Ometi ma ei osanud eales arvatagi, et võiksin jõuda ühel hetkel lasteaeda tööle - ma ju kartsin lapsi. Eriti võõraid. Aga nüüd ma armastan!  

Rahu... tuli... 

Kuhu ma tahan oma (kusjuures lühidalt kokku võetud, minu puhul võiks see tegelt ulatuda kõvadesse lehekülgedesse kui ma vaid kätte võtaks) elulooga jõuda, on see, et kõik, mis on mind elus tabanud, olgu siis õnn või õnnetus, on olnud õppetunnid. 

Olen õppinud võtma elu palju kergemalt, võib-olla ehk liigagi. Kõik mis tuleb ja on, on täpselt vajalik. Olen õppinud võtma halbu asju õppetundidena ja häid asju õnnistusena. 

Olen õppinud seda, et ei tasu eriti kellegi poolt midagi loota - kui ei looda, jäävad ära ka pettumused. Samas olen õppinud ära tundma neid inimesi, keda tasub tõesti usaldada ja usaldangi neid. 

Oskan rõõmu tunda väikestest asjadest. Mulle piisab sellest kui õues on suurepärane ilm, olgu see siis talvel, 10 cm lund ja -10 kraadi, päikesepaiste või suvel 30 kraadi sooja ja päike, millele järgneb äike. Meeldib, kui kohv on hea ja saunas on piisavalt soe. Meeldib, et linnud käivad mu akna taga söömas ja meeldib ka see, et päikeseloojangud on värvilised. No ja lilled meeldivad ka. Kui nad suvel õues õitsevad või kui keegi neid kingib.  Minu jaoks on väärtuslikumad need asjad, mis ei ole üldse asjad. 

Olen õppinud kuulama enda sisetunnet ja seda ka järgima. Kui miski/keegi tundub kahtlane, pean aru ja tõenäoliselt astun sammu tagasi. Mitte selles mõttes, et kahtlane kahtlases mõttes, vaid kui sisetunne ütleb, et inimese puhul ei käi sõnad ja teod käsikäes või kahtlen, kas minna mingisse kohta... Kui ei ole lihtsalt õige tunne, taandun.  Hetkel ei oska anda hinnangut, kas mu sisetunne on alt vedanud või mitte, aga ... igatahes olen otsustanud teda kuulata. Sest mu hing ja sisetunne ja tagumiste palgete kihelus on kõik, mis veel vähegi suudavad hoida mind pea ees tulle lendamast ja võib-olla kaitsevad mind valede otsuste eest. 

Jah... ehitasin oma unistuste teise korruse ja siiani on see kenasti ka püsinud sellisena, nagu ta ette oli nähtud. Ei ole kuskile lagunenud, midagi kokku kukkunud või isegi peavalu valmistanud. Double-yesssss! 🙌

Miks see oli minu unistus?  Sest lapsepõlves ei olnud mul niiväga võimalust avaras ja puhtas keskkonnas kasvada. Oli mis oli, aga mingist hetkest otsustasin hakata elama sellises keskkonnas, nagu mina tahan ja vajan. Ja mida selleks siis teha - et oleks nii, nagu ise tahad, tuleb ikka liigutama hakata. Ise! Mitte keegi ei tee su eest ära neid toimetusi, mida Sinul on vaja on või tahad teoks teha. Ise, ikka ise. 

Pilt küll jõulune, aga siiski 1 ja ainus, kus Udumäe elanikud koos...

Jah, igatahes. Olen tänulik selle eest, mis ja kes mul on, olenemata nendest katsumustest, valudest ja pisaratest. Pisaraid on elus olnud palju, läbi aegade. Lapsena, pubekana, täiskasvanuna. Aga need pisarad on teinud minust selle, kes olen. Õnneks ei ole juba aastat...3.... regulaarselt nutnud. Selle aja jooksul ehk 2-3 korda tulevad ette. 1 kord neist oli sel päeval kui oli (vist) holokausti või küüditatute mälestuspäev... Sirli teab 😄 Jälle üks armas mälestus. Aga neid mälestusi on kogunenud ikka omajagu iga inimese kohta, kellega olen kokku puutunud lühemal või pikemal teekonnal - need tulevad meelde kõige ootamatumal hetkel. Ja on niiiiii armsad mulle... või siis... vastupidi.
 Nii ebatäiuslik või võrratu, kui ma ka parasjagu olen. Vaatenurga küsimus.

 Tänu nendele eeltoodud kogemustele oskan hinnata elu kui sellist ka siis kui mul ei ole mitte midagi või mul on kõik. 

Aga siiski...