Noneh.... tegelt on nõnda, et viimasest Udumäe edendamise teemalisest blogilaadse asjanduse postitusest on möödas 5 kuud ja 1 päev. Uskumatu - Aeg muudkui kaob ja kaob ja... kuhu, ei tea. Kassiessuauku... Vist?
Ah, hea küll. Igatahes praegu on oktoober, hirmus ilus ja kena ja armas! Ma laavin kuldseid ja tulipunaseid vahtrapuid!
Ja uduseid hommikuid!
Ja seda, et linnutee on rohkem nähtav ja et virmalised ka saavad end piisavas pimeduses jälle näitama hakata. Ilmselgelt nende pildistamine tahaks piisavat järjepidevust ja seda, et mõnesugused inimesed vähem unised oleks öösel, aga mu'sugused ju ragistavad und näha sel ajal sooja teki all ja mitte isegi katuseakent lahti teha.... No tegelt iseennast ajab ka naerma, sest unistades katuseakendest, unistasin peamiselt sellest, et saan öösel kodust välja minemata virmalisi pildistada 😄 Laiskusetasemed on ikka päris muutlikud suurused.
Tegelikult tahtsin näidata, mis on mu selle hullumeelse ehitusprojekti juures muutunud. On midagi üldse?!?
Viimati ma vist hädaldasin või... isegi ei hädaldanud, aga tõdesin fakti, et mul ka vahel abi vaja on. Ülemise korruse uste paigaldamisel. Pikalt ei läinudki mööda, kui vennaraas Võrust kohale tõttas oma väikest õde aitama.
Paika said need 3 väänikut küll! Ja siis sain juba pahtliga plätserdama hakata ja tolmutama... need olid kõige jubedamad lihvimised minu elus vist üldse. Pahtel oli kuidagi jube kõva ja... tõin taldlihvija poest omale. No sai lihtsam küll, aga muidugi ikka päris terve elamine oli ka seda neetud tolmu täis... Koridor ju... katsin küll võimalikult hästi trepiaugu kinni, aga... Ah... õnneks see juba kauge minevik. Ikka väga kauge. Tehtud ja korras ja unustatud!
Värvi valisin koridori koos lapsega ja sai ta täpselt superäge! Natuke "rõõmsat" eriti nurgelist laeplaatide paigaldust ja sama nurgelist laminaatparketi panekut ja... noh, pole paha. Muidugi matemaatilistes arvestustes suutsin algselt kahe laminaadiplaadiga vussi minna - ikka miinusesse. Üks läks pekki ja teine tuli puudu 😅
Veits-veits on veel teha - korstnajala plaatimine lõpetada ja liist/köis lakke kinnitada. Aga muidu vinks-vonks ja valleraa. Õnnelik olen. 😌😍
Koridoris on näha, et kassid on meil pühaku staatusega - neil on üle maja laiali umbes 10 maja rohkem kui mul!
Oleks, et keegi nüüd susiks ja uriseks mu pihta, et: "No ole mutt ja pane need viimased plaadid korstna külge ära ja köis lakke, mida sa venid? Sul läheb plaatimissegu juba kiviks selle aja peale kuuri all niiskuses!"
Igatahes - juuli keskel tuli puhkus ka! Mõnusad poolteist kuud. Ahh kui hea oli! Käisime poiskaga Hiiumaal ja Jurmalas ja niisama külas ja... tegin sauna ka korda.
Kuigi tegelikult sauna peale ma iseenda jõudu, energiat, higi ja pisaraid ei panustanud nii palju kui maja teisele korrusele. Verd kulus küll rohkem kui maja peale 😏 Päris ausalt.
Okei - saun enne!
Sellest hetkest unustasin üldse pildi tehagi, et selle palkseina peal eesruumis oli üks suht öka hallitanud välimusega vineer...
Peale seda vähemat kui poolt palki... lihvisin seda... otsustasin enda ümber ja lakke vaadates, et siia tuleb soodaprits! ....khmkhmmmmm.... kes tegi 30 ruutu pinda kuldkauniks kahe!!! tunniga!
Jah, saun oli nukker, kole, tahmane, kurb... räämas... misiganes inetuid sõnu võib veel meelde tulla. AGA siiski igavesti hea! Ise ma tahan uskuda, et selle sauna ajalugu võiks lugema hakata sealt.. umbes ehk 100 aasta tagant? Tõenäoliselt siiski vähema aja tagant. Igatahes enamuse oma elust on see saun veetnud minu kodust umbes 4-5 km kaugusel Vennikesel (Tamme/Kõduküla küla). Oma 15 aastat tagasi lasi mu isa ehitada selle sauna jaoks vundamendi ja vedas linttraktoriga palkide peal selle sauna siia, kus tal nüüd õnnelik olla on. Eks toonane siseviimistlus "tehti" (või siis üldse mitte - leiliruumis) tehti nende vahenditega, mis kättesaadavad olid ja ilma immutus/kaitsevahenditeta. Noh, läks ikka hallitama.
Aga... mõtlesin mis mõtlesin ja aru pidasin - kas teha korda see või too teine hoone (mida enam pole). Peale mõttetöid ja raskete otsuste tulemusena langes liisk selle pisikese, aga hirmus tubli sauna korda tegemise peale.
Tulemus (ei ole taotluslikult "euro") on täpselt selline omamoodi sassis sigri-migri, nagu perenaine isegi!
Ütlen kohe otse välja, mida mina EI TEINUD: katust ei vahetanud, seinu puhtaks ei lihvinud, kuuri ust ei teinud, kuurile vundamendiposte ei valanud ja kuuri seinade prusse ka ei püstitanud. Eee... välisukse alune oli ka vaja valada ja üks palk poolenisti leiliruumis vahetada - neid ma ka ei teinud. Elektri pani sisse ka keegi teine.
Tööd oli nendega maa ja ilm, aga miskipärast oli mu ind peale lõputuid lammutus- ja muid suviseid töid juba lõppenud.
Seega mu panuseks jäid sauna juures: palkseinade hoolikas lakkimine Supi Saunasuoja'ga, eesruumi voodrilaua paigaldus (+valgeks toonitud lakk), põrandate värvimine (leiliruumis kasutasin sugulase soovitusel siukest põnevat asja nagu vedel plastik... nii hästi puhastatav libe pind tekkis), uue maa-aluse elektrikaabli maasse kaevamine (ca 50 m.), leiliruumi poole seina ulatuses voodrilaua panek ja niisama seinte värviga pläkerdamine. Ahjaa - välisvoodri paigaldus ka. Lava ning pink on samuti mu oma kätetöö, algusest lõpuni. Mul on sellist mõnusat haavaplanku siiamaani veel omjagu alles, millest annab nii tugevad ja retrod lavad ehitada! Kui on huvi, siis sõbrale saan jagada!
Nojah, uut kerist (tellisin http://naruto.ee/et/saunaahjud, korralikust ja paksust materjalist, toodi koju kätte) ma ka ise paika ei pannud - maru raske oli... vähemalt suitsutoru korstnasseviigu möksisin ise päris kenasti seguga kinni 😄
Vett torust ei tule ja ei tahagi, et tuleks. Praegu veel saan kenasti vee pumbata tiigist (mis on mõnusad paarkümmend meetrit eemal - ehk super variant saun-tiik-saun-tiik-jne... seiklusteks) ja talvel korra nädalas jaksan selle 50 liitrit vett korra ka käru või (imejuhusel lume olemasolul) kelguga ära vedada kaevust.
Ühesõnaga... lõpp hea kõik hea.
Eesmärgid on 150% täidetud ja nüüd võingi absoluutselt ja täielikult lubada endale seda laisk-elu nagu ma olen elanud - kodu-töö-kool-laps siia ja sinna-külaskäigud-vedelemine. Sauna nautlemised kestavad ikka tunde - on küll hea üksi olla!
Tegelikult - mõeldes laiskusele ja enda olemistele-tulemistele, tuleb ikka mõttesse ütlus, et muuda ennast ja muutub ka maailm. Aga... kas on siis nii väga palju muutagi? Siit-sealt võtab rahulolematus ja kurbus ja üksindus vägagi võimust. Aga selle üleelamiseks ongi loodud vihmased päevad - mõtled, oled, eksisteerid. Homme on ju parem päev!
Hetkel ootan, millal sellel vihmasel kolmapäeval köeb mu armas saunake kuumaks ja lähen mõtteid mõtlema ning paremast homsest unistama just sinna!
Kriitika ja kiidusõnad on teretulnud 😇😊
No comments:
Post a Comment