Vahepeal oli lebo...

Täna tuli isu jälle tiba kirjutada... aga siiski mitte kaugeltki nii pikalt kui mu varasemad memuaarid olnud on. Hakkasin pilte sirvima ja ... ausõna, ma vahepeal olin ikka hirrrrrmsasti laisk küll vist. Võib- olla midagi ka tegin, aga pildimaterjalina seda küll olemas ei ole. Kõik mis ma telefoniga tehtud piltidest perioodist a.la detsembri algus kuni keskpaik leidsin, olid kas selfid, Hellade Vellede kontsert, sünnipäevad, jõulupeod või... midagi sellist ninni-nänni. Näiteks see, kui sile ja sätendav oli auto peale poleerimisest tulekut 😄 Uh... kus tööpildid on? Tegin ikka kah midagi? 

Tegelt küll eelmises postis oli ka kirjas, et 09. detsembriks olid mul sees nii trepiauk kui ka välisluuk kinni. Ehk et midagi ikka tegin ka. 

Tegelikult on nii, et...vahepeal oli täitsa siiber ees.... 

Miks ma loll sellise hulluse üldse käsile võtsin? Kas ma pean seda ikka päriselt edasi tegema? Miiiiiiiiks??!!??

Järgmisel hetkel.... olin hirmsasti õnnelik, et küll ma olen ikka üks vintske memm 😁 Ise ka ei uskunud kui kaugele jõudnud olin.... 

 

Tundub, et kuupäevaks 14 detsember olin suutnud paika saada ka 5*5 roovi, kuhu vahele läks veel viimane 5 cm villa - kokku siis 30 cm. 

Roovi panin nõnda, et jääks enam-vähemgi 40 cm vahe - kaldseintesse oleks 60 cm pealt kipsi kinnitamine suht ehku peale minek tundunud. Kas jääb püsima või kukuks esimesel õhtul alla. 40 tundus kindel. Selleks, et seinad lõplikult rihti saada, kasutasin teatavates kohtades metallnurki ja paaris kohas tuli ka hoopis sisselõikeid teha. Aga paika ta sai ja jäi siis viimase villa ja kipsipaneku ootele.

 15.12 oli meil muinastulede öö, meie veekogukesekene või kuidas teda ennist nimetada võiski, sai tuledesäras mõnuleda. 

Teate, see tiik, milles kunagi veel minagi lapsena sain nõnda solberdada, nii et jalatallad alatihti mutta kinni jäid, oli niiiiii koledalt käest ära läinud. Omal ajal lapsena pildusin minagi sinna küll kive ja piimanõusid. Ohmu noh. Aga viimastel aastatel oli asi ikka košmaar lausa. Paksult vetikaid, mudast nõretav põhi, kindlasti tonnidega kaane.... mitte et keegi oleks teadnud, mis elu seal põhjas üldse olla võib. Sest sinna polnud esteetilistel kaalutlustel üldse mõistlik mõeldagi sisse sulpsata. 

Ja põletasime me seda võsa, mis sai kopa ootel maha ümbert võetud. Kuna kopp toodi tolsamal õhtul platsi, siis ruttu oli ka selle jaoks vaja ruumi teha. Aga ega muidugi.... kui te arvate, et võsa ka põles, siis võib selles rängalt eksida. Ei põlenud ta muffigi. Pärast kopamees Ints mattis selle rägastiku lihtsalt maha. Punkt. 

23. detsembril katsetasime sõbraga, kuidas siis on ka katekeste toda kipsi sinna kaldseina panna.

Noh, ära just ei tapnud, aga ega ta just lihtne ka ei ole... ikkagi üks hoiab enam-vähem kogu raskust ja teine siis täristab kruve sisse.  Aga neli esimest ei lasknud siiski tujul nõnda langeda, et oleks ülejäänud plaadid kunagi hiljem panemata tahtnud jätta. Muidugi paljudel ekspert-proffidel võib tekkida küsimus... et kus, plika, su aurutõkke kile/paber või muu taoline värk kipsi alt on?!?

Teate, see on lõppkokkuvõttes nii vaieldav küsimus, et ma pikalt ei jaksa suurt seletada, aga eks aastad näitavad. Kuna lõppkokkuvõttes ma tõmbasin kipsi hiljem ka Aquastopiga üle ja nurgad silikoonisin, siis... loodame, et mingid mass-aurud mulle kuskile maja vahele ei lähe pahandust tegema. Kuna meil majas ka pesukuivatamist kui sellist ei toimu ja muidu aurud suunatakse kubu või vannitoas ventilatsiooni kaudu välja üldjuhul siiski, siis "let's hope for the best"!
Kilekasvuhoone on mul juba paraku olemas, aga ise ma selles elada ei sooviks... 

Vana-aasta lõpu kanti, nii 29-dal detsembril sai Ranel mul suure hurraaga tulevase koridori territooriumile kipsihunniku peale oma madratsi ja teki-padja sisse seada -

kaks ööd lasin tal seal siis ka ööbida, Muidugi ka varemmainitud kass Chillinaator elaskles temaga seal koos. Las laps naudib, aga kui ette hakkas jääma oma mõnusate pehmete tolmu koguvate asjadega, siis kupatasin ta ikka alla oma tuppa tagasi.