Marju kukkus ehitama!

Hei!

Teate, jutulood nüüd sellised, et ühel kenal või mitte nii kenal augustikuu päeval või oli see juba juulis, lõi mulle pähe pöörane mõte, et kuniks noorust ja rammu, tuleb maja üles putitada. Ja saun. Ja tiik sauna ligidal kah siis juba.

Mõtlesin mis mõtlesin, aga lõpuks leidsin, et kui nii võtta, siis on see määratlemata kogus uhkeid unistusi, mis mulle tegelikult juba lapsepõlvest saati üldse asu ei anna. Ikka olen ilusatel täiskuuöödel kuu poole vahtides või pea padjal und oodates unistanud, kuidas võiks mu kodul olla lisaks alumise korruse kolmele toale, köögile ja vannitoale olla kindlasti lisaks ka teine korrus. Kena oleks kastepiiskade sillerduse ja päikesetõusude või -loojangute puhul veranda kohal asuval rõdul kohvi või veinikest sõõmata. Et kena oleks omada treppi. Et kena oleks omada täpselt enda suva järgi kujundatud suurt magamistuba justnimelt teisel korrusel. Samuti võiks olla Raneli tuba üleval. Tualett siis juba ka, igaks juhuks. 

Aga siis - sellel ühel päeval kui ma sattusin parasjagu avastama, et ma tõesti tahan ja suudan oma unistused täide viia, siis järsku seisin tõsiasja ees, et ausalt, see ON VÕIMALIK samuti! Jesss!

Mõte keris ja kruttis, avastasin, et siiski tollehetkelise töö kõrvalt ma lisaks seda ehitusprojekti kandma hakata ei jaksa, seega tuli loobuda muust - kaotas töö. Aga seda ei saa mitte kurta, et tööd viimastel kuudel vähe oleks olnud, oh ei. Tööd on ja palju. Aga õnneks ma olen ka selline vist, et ega paigal ma ei oskakski olla, kui ma just rammestusest diivanile pole olnud vajunud ja  kui ka oleks tahtnud teha kodus palju asju, siis ei ole jaksanud enam. Variant on olnud see, et üdini väsinuna lihtsalt automaatika peal teed, aga kui hetkeks maha satud istuma, siis peaks kraana tellima, et veel kord püsti saada. Aga see selleks, see pole üldsegi mu plaanidega seotud.

Heh, muidugi võin natuke rääkida ka endast. Olen veel 27-aastane naasterahvas (ei tahtnudki i-ga kirjutada 😀), olen 9-aastase poisimürgeldise emps, Üksikema. Üle kahe aasta juba, aga siiski see mind kaugeltki ei morjenda, kui juttu tuleb unistustest ja nende täitumise võimalikkusest. Ise tuleb lihtsalt tegija ja pealehakkaja olla.  😏

Elame meie (mina, Ranel ja ema) Kirepis, väike tore külake kusagil Tartu-Valga maantee ääres, Elva ja Rõngu vahel. Tartusse 30 km, Elvasse kümnekanti. Asukoht mulle hirmsasti meeldib. 

Siin on mu isakodu, kus sündinud, kasvanud ja nüüd ka viimased 5 aastat uuesti elan. Vahepeal 6-7 aastat elasin Viljandis. Talu nimeks Udumäe ja selle pärandas mulle isa, ning selle on ehitanud mu vanaisa. Kumbagi neist aga ei ole siiski enam meie seas. 😞 Olen korduvalt ja korduvalt olnud nii meeletult tänulik selle õnne eest, et mul see kõik on. Tõesti, ma olen lihtsalt nii tänulik olnud vahepeal, et seda on füüsiliselt tunda. Ma olen tänulik ja õnnelik. Ma saan elada seal, kus on igavesest ajast igavesti olnud minu kodutunne! See üks ja ainus koht, kus see tunne on olemas. Ja tundeinimesena ma hoolin sellest väga. 

Blogi mõte tuli juba tegelikult vana aasta sees, aga mõtete käima tõmbamine võtab minu puhul veidi aega teinekord. Mõtlen, kas jaksan veel üht kohustust endale võtta. Blogi teen selleks, et ühel hetkel see ka välja printida ja klaasukse taha köitesse panna - vahva on ju nii endal kui äkki ka Ranelil või... edasistel... kellelgi seda lugeda. Ja kui mingi tõrka välja ilmub, siis teab täpselt näpuga järge ajada, et kes süüdi on :D Keegi peab ju süüdi olema :D Aga kuna üldiselt ma ikkagi teen seda ehitust üksi (enamasti), siis... tegelikult ühe sõrmega me võime ju kellegi teise peale näidata, aga ülejäänud sõrmed näitavad ikka enda peale! 

Aga kuna ma teda ikkagi ka netis üleval pean ja avalikuna ka tõenäoliselt, siis laske aga silmil käia ja hoidke silm peal mu tegemistel ;)  Ses suhtes, et kui ka midagi umbe viltu on, siis vabalt võib kisendada mu peale.  Kui lugeda ei viitsi, vaata pilte 😊

Õnneks ma olen üsna harjunud oma käkke ja plässe naljaga võtma, elu oleks hirrrrrmus masendav kui kõike tõsiselt võtaks. Naerad, irvitad ära oma lolluse üle, kakud oma korraldatud jama lahti ja teed aga uuesti. Ega siis kohe esimese korraga ei saagi kõike hästi teha. Geeniused pididki õppima teiste vigadest, targad iseenda vigadest ja lollid - need ei õppivat iseenda vigadestki. Või kuidas see oli?  Seega ehk veel lootust on kui jaanipäevaks külm ära ei võta. 

Aga olgu. Sissejuhatuseks maaaaaaaaaaaaaa ja ilm! 

Olukord  7-dal augustil 2016 aastal oli selline: 

Pööningu pealt vedasin minema vast 6 põka (T25) käru täit pahna. Leidsin loomulikult ka igasugu huvitavaid säilitamist ja renoveerimist väärt vidinaid. Näiteks kuhjaga hobuseraudu, vana pliidi peal soojendatava triikraua, punutiste sisse mähkunud klaaspudeleid, pilte vanavanematest, kes ka selle maja algselt ehitasid. 

Katus oli vahetatud juba 2015 aasta novembris, tubli ja korraliku töö tegid ära MRM Grupi poisid, põhimõtteliselt naabrimees on selle firma eestvedaja, vaid kiidusõnad on neile minu poolt!

Peale koristusaktsiooni, 11.08 nägi pööning välja selline: 

Ehituse kui sellisega sain alustada oktoobri alguses - kuupäevaks oli vist 9 kui ma ei eksi. Tõenäoliselt oli. Teeme, et oli 😁Siis on kena mingeid minitähtpäevigi tähistada kui kuupäev paigas ;) 

Alguses ma palju pilte ei teinud, mõned üksikud. Polnud nagu suurt mõtet kuskil midagi kirjutama-näitama hakata. Aga algus ei olegi õnneks nagunii põnev, lihtsalt mingi vana, kole, tuuline ja tolmune, lisaks tuvisitane pööning. Aga siiski oma. Polnud tal ei akent ees, oli lihtsalt võrk tuvide eest kaitseks ega midagi. 

Vahelae täiteks on liiva-savi segu, mida tol ajal (1930-date paiku) enamustele majadele peale kanti soojapidavuse tagamiseks. Nüüd lähemalt teemat uurides avastasin, et liiva-savi segu on lisaks ka suurepärane heliisolatsioonimaterjal võrreldes tänapäevaste villadega. Liiv jäi. Mul oli tegelikult tohutult keeruline püüda seal üleval teinekord hingata, kuna mida rohkem liikusin, seda peenemaks läks järjest ka antud materjali fraktsioon, mis tähendas omakorda, et lendlevaid osakesi oli metsikult ja tolmukolli mängimiseks ei pidanud palju pingutama. 

13.10 olin suutnud paigaldada enamus tuuletõket:

Või siiski mitte, sest 15. 10 ma paigaldan teise kaldseina tuuletõket 😀

Miks ma üldse pidin tuuletõkke kasutusele võtma? 

Oma udupea pärast, ütleme otse ja omadega! Kui katusepoisid mul üle-eelmisel aastal katuse aluskatet hakkasid panema, siis nad olevat väidetavalt mu käest küsinud, et kas ma plaanin teist korrust ka korda hakata tegema... Mina olevat öelnud, et esialgu pole plaanis. Ise ma ausalt ei mäleta sellest midagi, et oleks selline dialoog olnud. Automaatika vist?!?  No ju siis tollel hetkel oli see plaan mul küll olemas, AGA teadmatus kauguses ja utoopiana tunduv. 

Kui ma oleksin öelnud, et jah, mul on see plaan, siis katusepoisid oleksid pannud mulle katusekatte alla veidi kallima, aga korraliku hingava katuse aluskatte, mis oleks tähendanud seda, et ei oleks pidanud hakkama jamama tuuletõkkega. 1:0 enda kahjuks iseendale... Vahel on valus olla mina 😂

Tuuletõkke panin nõnda, et distantsliistud lasin kinni talade vahele, et tekiks aluskatte ja tuuletõkke vahele tuulutusava. Kinni lasin naelapüssi ja suvakate distantsliistust lõigatud klotsidega. Ma ei näinud mõtet hakata ostma neid distantspukse või mida iganes nad ka kasutavad selle Isoveri tuuletõkke panekuks.
Algul plaanisin tuuletõkkega joosta alla kuni maja välisseina ülemise palgi ääreni välja, nii, et tuuletõkke ots jääb tuulekasti juba. Enamus kaldseina tuuletõket sai ka nõnda pandud. Siis aga tekkis küsimus, et kuidas ma peaksin omastarust suutma selle prao (10-15 cm) tuuletihedaks teha? Pikalt, päevi mõtlesin. Lõpuks jõudsin järeldusele, et mu jaoks on see võimatu missioon ja tuleb leida teine lahendus. Seega - tõin tuuletõkke hoopis vertikaalselt otse pööningupõrandani 40 cm kauguselt seinapalkidest. Ehita vaid raam ja lase kinni. Korras. Sest ega see totakas kolmnurk, mis sinna esialgse plaani kohaselt tekkinud oleks, oleks nagunii täiesti tühja ja kasutuna seisma hakanud Sinna ju midagi ei kannataks panna, sest ruum on väike. 

Ahjaa - hinnast ka! Konkreetse Isoveri 13 mm-se tõkke sain Valmierast Eestiga võrreldes vähemalt veerandi jagu odavamalt. Nagu ka paljud edasised asjad....

Aga nüüd nõnda, et ma täna lõpetan. Memuaarid on saanud suured ja laiad juba. 

Mõni teine homme kirjutan edasi 😉