January 6, 2021

Justkui Nipernaadi

Ja olin mina töö juures tualetis käsi pesemas, kui ühe siia-sinna ketrava mõttelõnga järg jõudis sinnamaale, et meenus Toomas Nipernaadi. Mees, kes vaid noogutas, kiitis takka ja nõustus tema pruutide poolt välja pakutud unistuste päriselt olemas olemisega. Tal oli 15 härga, suur talu kohe sealsamas metsade taga ja mida kõike veel, sest pruut mõtles talle kuldse kuu selga. Nipernaadi vaid nõustus, et tal on kõik see, mis talle öeldi kuuluvat.

Aga tegelikult...

Ma olen tegelikult aega vajav mõtleja. Kirjutaja, rahulikult mõtleja, vähem rääkija või argumenteerija. Sellepärast teinekord jõuabki hea mõte alles siis kohale, kui sõnavõtujärjekord on juba läinud. Ma ei vaeva oma pead miskite pseudoprobleemidega, aga kui on mõni asi, mis tuska teeb või hinge närib, siis mõtlen sellele tunde, päevi, öid ja võib ka juhtuda, et ka lahenduse korral ei pruugi see kohe rahu anda, sest...alati saaks ju paremini. Võimalik, et olen ainuke (nagunii mitte), kes ka päris edukate lahenduste korral, olgu siis ägedate ideede teostus või probleemilahendused, mõtleb veel pärast, et oleks võinud ju nii või võinud naa. Ma ei tea noh, ise pean ennast kõvaks lahtilaskjaks ja "las olla, kah asi" tüüpi vennaks, aga ega ikka inimene õpib kogu elu. Ka ennast tundma. 

Mitte ühelgi hetkel ei saa küll öelda, et vot, ma olen selline või selline inimene, sest üllatus võib tulla sealt, kust ei ootaks. Mõned aastad tagasi avastasin, et oma mälu ma usaldada ei saa. Mingi viimased pool aastat ei saa ma usaldada seda, et sügavale minu sisse maetud mõtted ja emotsioonid selle raudse leedi väliskihi tagant, kasvõi nahapooride kaudu, rääkimata silmist, välja ei paistaks või kõlaks. 

Ma ei saa öelda, milline inimene olen, aga saan öelda, kuidas ma mingitesse asjadesse suhtun. Antud ajahetkes. Sest nii nagu me kõik, võime küll säilitada oma põhiolemuse, siis suhtumine olukordadesse sõltub nii emotsionaalsest seisundist, ümbritsevast keskkonnast kui ... kasvõi tujust või eelnenud hetkedest. Ma ei poolda jäiku põhimõtteid, trotslikkust või tohutut kinnihoidmist mingist stereotüübist. Go with the flow on hea... surnd kala läheb ikka vooluga kaasa, aga kui nautida lainetes vooglemist, võib vahel olla maru hea ka vastuvoolu helgelda. Lihtsalt tõestamaks esmalt iseendale, et "ma saan selle või tolle väljakutsega hakkama". 

Isiklikus plaanis on mind käima tõmmanud kohati ka vajadus tõestada nii endale kui ka nii mõnelegi sügavat isiklikku puudet omanud/omavale inimesele, et ma ei ole see, kelleks sa mind nimetanud oled. Ma olen tegija, mitte see "mõttetu eit". Ma suudan oma unistused ellu viia! Sellepärast ehitasin 4 aastat tagasi ise, oma kätega, majale teise korruse peale ja saavutasin lapsepõlveunistuse täitumise. Tänu sellele olen end harinud, et luua oma väikesele perele parem tulevik kui mu oma minevik oli. Tänu sellele olen suutnud olla piisavalt hea ema oma pojale, vähemalt ta ise ütleb nii. Ma ei ole muidugi parim, aga meeldib väljend "küllalt". Üleüldse kõik mu elus on küllalt hea - sest oskan hinnata, mis olemas on. Eks muidugi teinekord hing ihkaks seda või toda, mida isegi raha eest ei saa, aga eks aeg annab arutust ja "kah asi". Saab ka nii hakkama. Ilusti saab hakkama.

Ah jaa, ja siis on need asjad, millest pole isegi unistanud, aga need lihtsalt juhtuvad... Neid nimetan väikesteks imedeks. Teinekord suurteks. 

Külavanema ametit ei võtnud ma vastu, et kellelegi "midagi näidata". See juhtus seetõttu, et tol hetkel ei olnud keegi teine huviline ja head kaaskondlased olid mind põgusalt tundma õppides aru saanud, et küllap on minus piisavalt järjepidevust ja sihikindlust, et hakata selle ameti tõdesid tundma ja eesmärke täitma. Vaba aega kah. Lõpuks jäin ka ise seda uskuma ning nüüd, pea 2 aastat hiljem tundub, et on õnneks läinud. Koti peale kopitama pole jäänud ja leian, et iga ellu viidav ülesanne on mõnus õppimise koht. Õppimise koht iseenda, elanike ja KOV'ga suhtlemise ja kõigi muude aspektide osas. Kui ma mõtlen tagasi oma lapse- ja nooruki- ja varase naisterahvapõlve peale, siis ... ütleks, et kannatasin tugevalt sotsiaalse ärevuse all. Aeg-ajalt tuleb siiani ette, et ma ei taha sattuda kellegi silma alla, kardan tähelepanu kui tuld, sõna ei taha suure seltskonna ees võtta ja käiksin mööda seinaääri, nagu vanasti. Silmside loomisega on siiani probleeme. Eks sotsiaalmeedia on veidi teine teema, aga see ongi täiesti teine maailm, sest seal ei toimu vahetut suhtlust. 

Aga praeguste töö- ja enamasti hobikorras külavanema ülesannete hulgas on olnud mitmeid-mitmeid avalikke esinemisi, mille korral lavale minnes olen võidelnud südamepuperdamise ja värisevate kätega. Aga olen ellu jäänud ja võib-olla ühel hetkel enam ei värise nii väga ja ... nagu koolitustel räägitud, siis... mis võiks olla kõige hullem asi, mis sinuga esinedes juhtub? Pissid püksi? Röhitsed mikrisse? Noh, c'mon, neid asju nagunii ei juhtu ja järelikult läheb kõik hästi! Ja just need kogemused on aidanud mu "pigem-mitte-üldse-rääkida-armastaval" natuuril jälle kasvada. Kui vaja, räägin päris lõbusasti ja "omade" seltskonna ees võin isegi lausa vabalt end tunda. Aga eks see on ka pideva treeningu vili. Nii mõttelaadi korrigeerimise kui piisava ettevalmistuse kaudu. Igapäevane töö ju ometi eeldab tihedat suhtlemist, ent õnneks on lapsevanemadki nende kuudega täitsa omaks saanud ning enam ei tunne hirmu keelevääratuste või õige mõtte sõnalisse formuleeringusse seadmise ees. 

Ja siis... ma ei saa öelda, et ma oleksin oma elus midagi tagant "pushinud". Kõik ongi tulnud vooluga kaasa minemise meetodil. Olen püüdnud olla lihtsalt olemas. Nii iseenda jaoks oluliste asjade ellu lubamise/kutsumise korral kui teiste jaoks. Juhuks, kui keegi soovib abi või rääkida või et midagi tehtud saaks. Olen heal meelel ära teinud asjad, mida palutud. Ju siis on selleks palutud, et arvatakse, et oskan. Teinekord ei oska ka, aga imeline on see õppimis- ja otsimisvõime - sõber google aitab alati. Nii palju saan öelda, et ma ei ole meeletu abipakkuja, sest leian, et abi saab osutada vaid siis kui see on oodatud või küsitud. Majakad ei jookse ka mererannal ringi, otsides uppuvaid laevu. Üldjoontes usun ja kasutan ka ise taktikat, et kui tõesti enam ise ei oska/saa/taha, siis tõesti tuleb leida see inimene, kes aidata oskab. Muidugi enda puhul tean, et abi küsimine on suht sama hea kui kõrvadega vaatamine - jõle raske. Aga teine-harv-kord ikka pean oma hakkamasaamisele piiri tõmbama ja tõdema, et keevitada ega traktorit remontida ma ikka ei oska küll. Peaksin seda tihedamini ainult avastama, mitte ise hakkama saama kõige ja kõigiga. 

Vot ja siis tekibki see olukord, et ole sa vaid nipernaadilik kaasanoogutaja või teinekord hiilga mõne harva ideesähvatusega, siis tuleb lõpuks välja, et inimesed, kes sind mitte tepski ei tunne, kellega suhtlemise intensiivsust arvesse võttes, pole olnud võimalustki noogutada või takka kiita või oled heaks pidanud pigem vaikida (siiski mõttes nõustudes), peavad õigeks võtta seisukoht sinu olemuse või suhtumise kohta. Las nad siis võtavad, aga kui inimene sügavuti käib emotsioonide lainetustes kõrgustes või kasvõi deep-down augus ning üllatab iseendki mõne saavutuse, eduka projekti teostamise või kasvõi ebameeldivuse avastamisega, siis ma ei ole päris kindel, kui tõepõhised võivad olla kaugema ringi inimeste arvamused kellegi olemuse kohta.  Või siis võid sattuda olukorda, mõnes teises ajas ja kohas olid kaasamõtleja rollis, aga justkui oleks ise jalgratta leiutanud. Kuigi mõte tuli teiselt inimeselt ja ausõna ei panustanud poole varbagagi idee loomisesse. 

Ma saan rääkida vaid iseenda eest, vastutada oma sõnade eest, ent selles, kuidas teised kujundavad oma suhtumist inimestesse või olukordadesse, kaasa rääkida ei saa, oska ega tahagi. Lasen kõigil elada oma elu, suhestuda maailmaga just neile ainuomasel viisil. Ainuke asi, mis ma loodan, on see, et kõik meist oskaksid vaid leida rõõme ka väikestest asjadest.

Paraku ei ole mul olnud õnne välja mõelda ei Katariina Jee'd ega talu viieteistkümne tugeva härjaga, just sellesama metsatuka taga, aga ... Marju on Marju ja that's the way I am. 

Võib-olla on keegi mõelnud kuldse kuu selga nii sulle, talle kui mulle. Kohati on see hea, kohati kehv, aga õnneks elus on niivõrd palju värve peale musta-valge, et see kõik, mida kogete või näete, on puhtalt suhtumise ja elu pakutavate värvigammade tajumise küsimus.