Endalgi süümekad, et ei ole nõnda pikalt kirjutada jaksanud. Küll oled tatitõves lisandväärtusena kõrva- ja põskkoopavalud, laps sama hädine kui ise ja kümme muud asja. Aga see oli siiski vaid üks nädal mitmetest.
Istun hetkel oma madratsil (treppi pole endiselt ja enne ei saa voodiraami üles tuua kui see olemas on), mis asub minu oma toas. Aga trepp tuleb hommmmmmmmeeeeee!!!! Teisel korrusel. Muidu on kõik valmis! ... kui välja arvata ukse ja ühe nurgaliistu puudumine. Ja üks renoveerimist ootav riiul raamatute jaoks ning samuti uut katet ja vinks-vonks värvi ootav tugitool.
Üle kahe nädala olen tegelikult siin juba platseerunud. Jõle mõnus on! Kui esimene nädal möödus harjumise tähe all, siis nüüd on juba uni suurepärane. Aga unekvaliteet on huvitav... teinekord satuvad sellised huvitavad unenäod olema, millistest poleks varem osanudki und näha. Aga mitte miskipärast heas mõttes... sellised imelikud on... kuigi enamasti ma suur unevaataja pole. Võib-olla tuleneb see sellest, et praegusel hetkel on pea suund vastupidine sellele, kuidas olen varem harjunud magama. Feng-shui ja muu taoline. Feng-shui ütleb ka seda (tagantjärgi tarkus), et kaldseintega tubades peaks parima energiate liikuvuse säilitamiseks olema kaldseinast vertikaalselt alla tuleva seina kõrgus 120 cm... Mnjah. Mul on ca 40 😄
Mul on siin üleval, välisuksest kõige kaugemas nurgas, sisse seatud isegi oma kristallide heaolu-külluse-armastuse nurgake. Sinna peaksin veel lisama kõik need hobuserauad, mis ma siit ülevalt kokku olen korjanud. Ja neid on üle kümne! Et ikka õnne oleks külluses.
Aga tegelikult pilte ma veel ei näita. Valmis toast. Ikka endiselt lähen jutuga edasi sealt, kus viimati pooleli jäin.
Seega alles detsembrisse.
Detsembris sai valmis ka mu kaunis-kaunis tiik! See sai sügav kui meteoriidikraater, kuigi tegelikult nii sügavat ei soovinud, aga eks mõnes mõttes siiski ka parem - ei lähe nii ruttu palavaks vesi, mis tähendab ka väiksemat eluvõimet igasugustele vetikalistele ja muidusööjatele.
Vesi kogunes üsna hoogsalt, küll ta kevadel täielikult täitub.
Kõrvale tekkis ka Raneli jaoks väiksemat sorti kelgumägi.
"Ära sina sõida surra-vurra,
ära sina suuski ära murra!"
Ühel hetkel, oli see nüüd vana aasta lõpp või uue algus, kes seda enam ikka mäletab ja kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja... Tühja sest... oli tegelikult kogu kips seintesse pandud. Välja arvatud aknapõsed ja trepiaugu ümbrus.
Ja siiiiiis..... 05.01 tulidki juba vaikselt vaheseinad!!!
Esialgu Raneli toa piirjooned ja siis paar päeva hiljem, kui ma olin Raneli toale villad-värgid ja teisele poole kipsi ära pannud, ka minu toa viimane sein. Muidugi X-ruumi sein sai ka kõige viimasena püsti.
Kui esialgu mul puudus visioon, kuidas reaalselt, mitte vaid paberile visandatult hakkab kõik välja nägema, siis nüüd lõi pildi ikka tunduvalt selgemaks küll.
Chill ei ole tegelikult üldse selline! 😁
16.01.17 olin jõudnud sinna, et võisin hakata juba oma toa seinadega trikke tegema. Pahteldatud-lihvitud-pahteldatud-lihvitud. Kui siiani uskusin, et polegi otseselt füüsiliselt raske see töö miskit, siis kaldseinte lihvimise juures ma ikka mitmeid kordi virutasingi liivapaberi nurka ja ütlesin, et ma enam ei jaksa! No niiiii raske oli. Ebamugav asend ja üldse kuidagi ebameeldiv... Aga per aspera ad astra ja lõpuks "ma saan sellega ju hakkama!!!"
