Tegemisi Udumäel

January 6, 2021

Justkui Nipernaadi

Ja olin mina töö juures tualetis käsi pesemas, kui ühe siia-sinna ketrava mõttelõnga järg jõudis sinnamaale, et meenus Toomas Nipernaadi. Mees, kes vaid noogutas, kiitis takka ja nõustus tema pruutide poolt välja pakutud unistuste päriselt olemas olemisega. Tal oli 15 härga, suur talu kohe sealsamas metsade taga ja mida kõike veel, sest pruut mõtles talle kuldse kuu selga. Nipernaadi vaid nõustus, et tal on kõik see, mis talle öeldi kuuluvat.

Aga tegelikult...

Ma olen tegelikult aega vajav mõtleja. Kirjutaja, rahulikult mõtleja, vähem rääkija või argumenteerija. Sellepärast teinekord jõuabki hea mõte alles siis kohale, kui sõnavõtujärjekord on juba läinud. Ma ei vaeva oma pead miskite pseudoprobleemidega, aga kui on mõni asi, mis tuska teeb või hinge närib, siis mõtlen sellele tunde, päevi, öid ja võib ka juhtuda, et ka lahenduse korral ei pruugi see kohe rahu anda, sest...alati saaks ju paremini. Võimalik, et olen ainuke (nagunii mitte), kes ka päris edukate lahenduste korral, olgu siis ägedate ideede teostus või probleemilahendused, mõtleb veel pärast, et oleks võinud ju nii või võinud naa. Ma ei tea noh, ise pean ennast kõvaks lahtilaskjaks ja "las olla, kah asi" tüüpi vennaks, aga ega ikka inimene õpib kogu elu. Ka ennast tundma. 

Mitte ühelgi hetkel ei saa küll öelda, et vot, ma olen selline või selline inimene, sest üllatus võib tulla sealt, kust ei ootaks. Mõned aastad tagasi avastasin, et oma mälu ma usaldada ei saa. Mingi viimased pool aastat ei saa ma usaldada seda, et sügavale minu sisse maetud mõtted ja emotsioonid selle raudse leedi väliskihi tagant, kasvõi nahapooride kaudu, rääkimata silmist, välja ei paistaks või kõlaks. 

Ma ei saa öelda, milline inimene olen, aga saan öelda, kuidas ma mingitesse asjadesse suhtun. Antud ajahetkes. Sest nii nagu me kõik, võime küll säilitada oma põhiolemuse, siis suhtumine olukordadesse sõltub nii emotsionaalsest seisundist, ümbritsevast keskkonnast kui ... kasvõi tujust või eelnenud hetkedest. Ma ei poolda jäiku põhimõtteid, trotslikkust või tohutut kinnihoidmist mingist stereotüübist. Go with the flow on hea... surnd kala läheb ikka vooluga kaasa, aga kui nautida lainetes vooglemist, võib vahel olla maru hea ka vastuvoolu helgelda. Lihtsalt tõestamaks esmalt iseendale, et "ma saan selle või tolle väljakutsega hakkama". 

Isiklikus plaanis on mind käima tõmmanud kohati ka vajadus tõestada nii endale kui ka nii mõnelegi sügavat isiklikku puudet omanud/omavale inimesele, et ma ei ole see, kelleks sa mind nimetanud oled. Ma olen tegija, mitte see "mõttetu eit". Ma suudan oma unistused ellu viia! Sellepärast ehitasin 4 aastat tagasi ise, oma kätega, majale teise korruse peale ja saavutasin lapsepõlveunistuse täitumise. Tänu sellele olen end harinud, et luua oma väikesele perele parem tulevik kui mu oma minevik oli. Tänu sellele olen suutnud olla piisavalt hea ema oma pojale, vähemalt ta ise ütleb nii. Ma ei ole muidugi parim, aga meeldib väljend "küllalt". Üleüldse kõik mu elus on küllalt hea - sest oskan hinnata, mis olemas on. Eks muidugi teinekord hing ihkaks seda või toda, mida isegi raha eest ei saa, aga eks aeg annab arutust ja "kah asi". Saab ka nii hakkama. Ilusti saab hakkama.

Ah jaa, ja siis on need asjad, millest pole isegi unistanud, aga need lihtsalt juhtuvad... Neid nimetan väikesteks imedeks. Teinekord suurteks. 

Külavanema ametit ei võtnud ma vastu, et kellelegi "midagi näidata". See juhtus seetõttu, et tol hetkel ei olnud keegi teine huviline ja head kaaskondlased olid mind põgusalt tundma õppides aru saanud, et küllap on minus piisavalt järjepidevust ja sihikindlust, et hakata selle ameti tõdesid tundma ja eesmärke täitma. Vaba aega kah. Lõpuks jäin ka ise seda uskuma ning nüüd, pea 2 aastat hiljem tundub, et on õnneks läinud. Koti peale kopitama pole jäänud ja leian, et iga ellu viidav ülesanne on mõnus õppimise koht. Õppimise koht iseenda, elanike ja KOV'ga suhtlemise ja kõigi muude aspektide osas. Kui ma mõtlen tagasi oma lapse- ja nooruki- ja varase naisterahvapõlve peale, siis ... ütleks, et kannatasin tugevalt sotsiaalse ärevuse all. Aeg-ajalt tuleb siiani ette, et ma ei taha sattuda kellegi silma alla, kardan tähelepanu kui tuld, sõna ei taha suure seltskonna ees võtta ja käiksin mööda seinaääri, nagu vanasti. Silmside loomisega on siiani probleeme. Eks sotsiaalmeedia on veidi teine teema, aga see ongi täiesti teine maailm, sest seal ei toimu vahetut suhtlust. 

Aga praeguste töö- ja enamasti hobikorras külavanema ülesannete hulgas on olnud mitmeid-mitmeid avalikke esinemisi, mille korral lavale minnes olen võidelnud südamepuperdamise ja värisevate kätega. Aga olen ellu jäänud ja võib-olla ühel hetkel enam ei värise nii väga ja ... nagu koolitustel räägitud, siis... mis võiks olla kõige hullem asi, mis sinuga esinedes juhtub? Pissid püksi? Röhitsed mikrisse? Noh, c'mon, neid asju nagunii ei juhtu ja järelikult läheb kõik hästi! Ja just need kogemused on aidanud mu "pigem-mitte-üldse-rääkida-armastaval" natuuril jälle kasvada. Kui vaja, räägin päris lõbusasti ja "omade" seltskonna ees võin isegi lausa vabalt end tunda. Aga eks see on ka pideva treeningu vili. Nii mõttelaadi korrigeerimise kui piisava ettevalmistuse kaudu. Igapäevane töö ju ometi eeldab tihedat suhtlemist, ent õnneks on lapsevanemadki nende kuudega täitsa omaks saanud ning enam ei tunne hirmu keelevääratuste või õige mõtte sõnalisse formuleeringusse seadmise ees. 

Ja siis... ma ei saa öelda, et ma oleksin oma elus midagi tagant "pushinud". Kõik ongi tulnud vooluga kaasa minemise meetodil. Olen püüdnud olla lihtsalt olemas. Nii iseenda jaoks oluliste asjade ellu lubamise/kutsumise korral kui teiste jaoks. Juhuks, kui keegi soovib abi või rääkida või et midagi tehtud saaks. Olen heal meelel ära teinud asjad, mida palutud. Ju siis on selleks palutud, et arvatakse, et oskan. Teinekord ei oska ka, aga imeline on see õppimis- ja otsimisvõime - sõber google aitab alati. Nii palju saan öelda, et ma ei ole meeletu abipakkuja, sest leian, et abi saab osutada vaid siis kui see on oodatud või küsitud. Majakad ei jookse ka mererannal ringi, otsides uppuvaid laevu. Üldjoontes usun ja kasutan ka ise taktikat, et kui tõesti enam ise ei oska/saa/taha, siis tõesti tuleb leida see inimene, kes aidata oskab. Muidugi enda puhul tean, et abi küsimine on suht sama hea kui kõrvadega vaatamine - jõle raske. Aga teine-harv-kord ikka pean oma hakkamasaamisele piiri tõmbama ja tõdema, et keevitada ega traktorit remontida ma ikka ei oska küll. Peaksin seda tihedamini ainult avastama, mitte ise hakkama saama kõige ja kõigiga. 

Vot ja siis tekibki see olukord, et ole sa vaid nipernaadilik kaasanoogutaja või teinekord hiilga mõne harva ideesähvatusega, siis tuleb lõpuks välja, et inimesed, kes sind mitte tepski ei tunne, kellega suhtlemise intensiivsust arvesse võttes, pole olnud võimalustki noogutada või takka kiita või oled heaks pidanud pigem vaikida (siiski mõttes nõustudes), peavad õigeks võtta seisukoht sinu olemuse või suhtumise kohta. Las nad siis võtavad, aga kui inimene sügavuti käib emotsioonide lainetustes kõrgustes või kasvõi deep-down augus ning üllatab iseendki mõne saavutuse, eduka projekti teostamise või kasvõi ebameeldivuse avastamisega, siis ma ei ole päris kindel, kui tõepõhised võivad olla kaugema ringi inimeste arvamused kellegi olemuse kohta.  Või siis võid sattuda olukorda, mõnes teises ajas ja kohas olid kaasamõtleja rollis, aga justkui oleks ise jalgratta leiutanud. Kuigi mõte tuli teiselt inimeselt ja ausõna ei panustanud poole varbagagi idee loomisesse. 

Ma saan rääkida vaid iseenda eest, vastutada oma sõnade eest, ent selles, kuidas teised kujundavad oma suhtumist inimestesse või olukordadesse, kaasa rääkida ei saa, oska ega tahagi. Lasen kõigil elada oma elu, suhestuda maailmaga just neile ainuomasel viisil. Ainuke asi, mis ma loodan, on see, et kõik meist oskaksid vaid leida rõõme ka väikestest asjadest.

Paraku ei ole mul olnud õnne välja mõelda ei Katariina Jee'd ega talu viieteistkümne tugeva härjaga, just sellesama metsatuka taga, aga ... Marju on Marju ja that's the way I am. 

Võib-olla on keegi mõelnud kuldse kuu selga nii sulle, talle kui mulle. Kohati on see hea, kohati kehv, aga õnneks elus on niivõrd palju värve peale musta-valge, et see kõik, mida kogete või näete, on puhtalt suhtumise ja elu pakutavate värvigammade tajumise küsimus.

September 6, 2019

Uhke!

Küll netimaailmas käivad asjad ikka lihtsalt. Kliki nuppu ja oledki "kodus". Ilma küsimuste, vastuste ja viivitusteta. Aga mis on netikodu? See leht, mille oled ise määranud, sinna sa lähed. Järelikult peab meeldima, kui ise oled valiku teind. Vanasti kooliarvutites, mäletan, oli selleks ikka vana hea neti.ee. Toda muuta muidugi ei võind.
Aga tegelt? IRL? Kui paljudel on võimalus minna igal päeval peale tööd, kooli, lasteaeda, kust-iganes-sa-tuled täpselt sinna koju, kuhu sa tahad? Sellisesse koju, mille oled ise välja valinud, kujundanud, paika seadnud ja loonud. 
Mul õnneks on. Praegu ei pea väga tihti siit lahkumagi - puhkus ju (kenad paar päeva veel). Aga teate mis - ma ise valin, et ma lahkun siit tihti! Teha on palju ja käia-näha on ka palju. Aga miks tihti? 
Sest siis on tihedamini võimalus ka tulla tagasi koju ja tõdeda, et 
"Vaijummel, kodus on ikka nii hea!"
Kusjuures on vahepeal selline tunne, et kodudes on ruumi nii palju, aga õhku on nii vähe! Mitte otseselt mul väga tihti ja vaevalt, et ma teiste kodusest elust midagi teaks, aga võib-olla on see tänapäevane kiire elutempo, moodsa stressi õhkkond ja sada muud kassi-allikat teinud õhu nii paksuks, nagu see on tavaliselt enne äikest - noh, ikka nõnda, et nuga seisaks ka õhuks kui lastaks seista. 

On, kuidas selle koduga siis on, aga PEAB MEELDIMA!
KL-st on säände kena lause meelde jäänd, äkki šeff Köhler olevat kuskil kunagi öelnud, et: "Naerda võib! Nutta ei tohi! Peab meeldima!"

Tegelt tulin üldse millestki muust kirjutama.


Jah, nii ongi! 
Sain oma lapse tagasi peale tervet kuud. Ma ütlen päris ausalt, et olles Ranelit kasvatanud aastaid pea 5 juba üksi, siis saates teda Soome poole teele koos Margitiga, siis viskasin jõledat "kildu" päris avalikult: "Ah, mida kauemaks jääb, seda parem on, noh!" 
Lootsin, et saan ehk paar nädalat heal juhul saan lapsevabadust. Aga välja kukkus terve kuu! Ega ikka tegelikult vaim ja hing said puhata küll. Kohe kenasti. Eks me telefonis või messengeris ikka suhtlesime, hoidsime teineteist kursis meie tegemiste ja käimistega. Noh, mis sest, et ta jubedalt üritas varjata, et enamus aega Fortnite'i mängis seal... aga ikkagi 😃
Kui aga hakkas lähenema tema kodu poole liikuma hakkamise päev (mida üks väitis üht ja teine teist olevat...), siis hakkas juba ikka kerge igatsus ka tekkima (huh, hea oli, sest ma olin juba suts veendund, et ma olen päris tundetu ema 😕).
Ja no sa püha müristus, kui ta oli juba laevaga üle lahe saabund, siis jõudis päriselt kohale, et Ranel tuleb lõpuks kojuuuuuu! Juhhuuuu!
Igatahes telefonis rääkis ta lisaks oma plaanidele kiiresti sõpradega reunite'ida ka sellest, et koju jõudes kavatseb ta oma issile kekata teise korruse ja esikuga, mida tema "kõva" emps on aegade jooksul kokku ehitanud/remontinud vms... Plaan tal kahjuks ei õnnestunud teatavatel põhjustel, aga hää küll...
Mnjah - aga selle lausega, et tema kavatseb kekata... sain mina aru, et ... olenemata sellest, et Ranel peab mind suht imelikuks inimeseks (tänagi kinnitas seda täitsa ise, kui ma parasjagu teda püüdsin lõbustada tema enda sõnadega "Ajame kamba kokku jälle ja...😎 " Lisasin ikka "Jou kutt, kuule ää!😎" kah ja ...ah, seda ei saa seletada), ____ niii...korjame mõttelõnga jälle üles kuskilt, kuhu see jälle ära kadus ____ et ta peab mind suht imelikuks inimeseks, siis uhke on ta ikka mu üle ka! Ja mitte vähe.
Sest tema ema on ehitanud majale teise korruse, sest tema ema remontis ära esiku  (protsessi ta ei näindki, sest jõõtsas ringi Soomes 😅) ja muud vajalikud ruumid, sest tema ema käis ja tegi kapitaalremonti isegi "teenusena" Elvas, sest tema ema on üldse kõva mutt, sest tema emal seisavad kapi peal karikad (mille võitsime ilmselgelt koos Kirepi ägedate inimestega Elva valla külade olümpialt, aga loogilise jätkuna seisavad nad hetkel lihtsalt minu kodus!!!) , mida Ranel tahaks jooginõuna kasutada (a ema ei luba), sest tema ema on külavanem kah...
Mnjaa... päris ausalt ma tean, et Ranel on mu üle uhke ja see ongi üks ülimaid power-motivatsioone, miks üldse midagi teha.
Miks püüda kodus  midagi paremaks muuta isegi siis kui ei jaksa või taha. Miks püüda jõuda siia ja sinna, et midagi näha elus. Miks elada...


Mingi nädal aega on see post siin paššind, ilma et oleksin seda avalikult postitanud. Aga vahepeal tuli Raneliuselt jälle kena kild ka tekstile juurde.
Playlistist tuli DND kõrvale Kurjami Raske lapsepõlv 
ja andsin Ranelile ka  korralduse lugu kuulata ja mõelda sellele, kui raske see minu lapsepõlv ikka oli! Ja mõelda sellele, kui hea see temal on. Kui mul polnd internetti ega PS 2-te, siis tal on wifi ja PS 4 Pro. 
Ranel siis tõdes, et kuule! Oli jah tõesti siis raske see eluke tol ajal.
Aga: "Tead, emme! Ma arvan, et need inimesed, kellel raske lapsepõlv on olnud, saavadki kuulsaks. Sest näe - see kes laulab, sai kuulsaks lauljaks ja sina said ka külavanemaks..."

Jõle "kuulus" küll, aga kuulsusega pidavat rikkus kah tulema.
Põle viil tulnd 😏
A aigu om kah.


Tegelt loo point pidi olema see, et
Ole, kes oled. 
Tee, mida armastad ja armasta, mida teed! 
Naudi oma pere ja sõpruskonnaga koosviibimist!
Samas kunagi ei tea, kui äkki võib kõik kaduda... 
Naera! Ole spontaanne! Ela täiel rinnal!
Ole värviline!



Aga kui su laps on su üle uhke, siis.... 
on sul kogu maailma austus, mida eales vajada võiksid!



August 23, 2019

Puhkuse ajaks ostsin törts värvi ja laeplaate

Noh, eh, kae lugu!

Mina siin, juhhuu!

Puhkuse viimased veeringud veerevad ja kui nüüd päris aus olla, siis kodu heaks pole just eriliselt kiiduväärselt palju liigutatud küll. Muru tahab aknast sisse kasvada enam-vähem  (pigem äkki enam) ja oma laudakesele pole otsakelpa siiani jõudnud teha, kuigi kevadel vandusin endale, et talveks olgu olemas! Aga noh, jõuab küll ju veel, onju?

Kunagi ma siin oma suures puhkama-hakkamise-tuhinas sheerisin fb-s pilti: 

Aga tegelt oli nii, et selle enda jaoks vajaliku laeplaadi ja muude kolade-vidinate ostmiseni jõudsin ma miski alles suht puhkuse lõpupoole. No igatahes üle poole puhkuse oli juba tegeletud igasuguste ebavajalike lolluste genereerimisega, nende elluviimisega ja siis veel mingis miljonis kohas käimisega ja aega puhata ikka nagu polndki. Aga õnneks polnud need käimised-tegemised kaugeltki mingid tõsised 😏 Kaugel sellest 😉 😇 Veidi pidi kuskil vahepeal pingutama ka, aga sellest sai igati auga välja tuldud lõpuks kogu Kirepi tiimiga. Ikka ja endiselt - te olete parimad! 😍

Häh, tegelt enne valetasin...
Kohe puhkuse alguses nädala puhkasime koos Margitiga, sest ta oli Eestis käimas, leidis hea pesa mu juures pikemaks ajaks ja siis vähemalt oli tõesti põhjust lihtsalt elu nautida ja teha mitte midagi kasulikku. Väga. 

Aga igatahes oli mul üheks eesmärgiks korda teha lõpuks see Udumäe esik (koridor, kellele kuidas mugavam ütelda on).


 Siuke ta oli. Kõige nõmedam oli asja juures see, et puitlaudis ja tore-tore, asi too siis üle värvida on, aga ajaga olid laudise vahele praod kuivanud ja pidevalt jõudis see saepururaas või muu sodi, mis seina vahel või lae peal on, ikka alla põrandale. Või aknalauale. Või jopede kapuutsi vahele. 
Suht tüütu.

Aga vaadates pildi infot, alustasin 7. augustil. 
Kuna mu eesmärk ei olnud tekitada külmast ruumist sooja, siis oli lihtne - kips seina, pahtel-värv otsa, lagi allapoole ja plaat lakke. Liist-värk-särk. 

Mnjah. Muidugi üdini üllatununa avastasin, et need kappides olnud 30+7 paari jalanõusid vaja kuskile ära mahutada. No ladusin siis kenasti tuppa trepi alla - ja... üllatus! 
Jalga pole mul kunagi midagi olnud panna ega ole edaspidi ka tõenäoliselt! Ja see +7 paari oli Raneli ja ema jagu... 😎

Hää küll. Mõni pilt ka sekka. 

Õnneks oli põrand mul juba kunagi varem plaaditud :) 
Ja õnneks oli aken juba varasemast ees!


Küll siis oli vaja vahepeal pulmatada ja muidu toretseda :D 
12-dal lõpuks hakkasin tööle jälle. Ega need ukse-aknapõsed mu lemmikud nikerdused just pole, aga ilma ka oleks narr olnd jätta...
Ahhhhhh ja pahteldamisest ja lihvimisest. Nurkade pahteldamist ma ikka konkreetselt vihkan, ma avastasin ja lihvimine on lihtsalt NIIIIIIIII TOREEEEEEE! 😒
Vähemalt oli mul lihvmisel suur abiline. Aint ma aru ei saand, milleks see juhe tal kaasas tolknes, igale poole jäi ette 

Aga mingil hetkel sai ka värv seina, isegi mingi kruntvärv alla. Sel korral Eskaro värvivalikust. Aga kusjuures valitud sai helehall, lihtne värv. Aga kui seina peale sai kantud, pidin ära armuma sellesse, mis tuli! See paistis algselt helehall lillaka varjundiga... no nii ideaalne värv. 
....ja siis see kuivas ära ja sai tavaliseks helehalliks! 😐 
Nagu mul üleval korrusel magamistoaski juhtus. Soovisin ju õhk-õhk-õhkõrna roosaka varjundiga elevandiluuvalget.... aga sai täitsa tavaline elevandiluu, kuigi seina peale kandes, enne kuivamist, täitsa lubaski tulla see, mis soovisin. Noh, esikus ei soovinud, aga see oleks über-vinge olnud, kui olekski saand.
Aga pole hullu, ega siis Udumäel ilma mingi vimkata saa!
Kui värv kuiv, läks teatavatesse seintesse veel Tikkurila kuldne sädelus kah 😍 Ja lakke sai "sädelev" valgusti.

Tuli hakata laega tegelema. Enne veel mängisin suurt elektrikku ka. Paar lühemat juhet oli vaja pikemate vastu välja vahetada ja lülitid-pistikud ka tahtsid vahetust. Noh - tuled põlevad ja pistik annab voolu küll! 
Mingi 78-s amet - elektrik 😃
Lae tõin paarkümmend cm allapoole, sest esiteks oli ta täitsa mõttetult kõrge ja teiseks oli kips mul ka madalam kui lagi, siis kõige lihtsam oli paika panna roovitus, mille külge siis (soojustatud) laeplaat naks ja naks, kinni lasta. Õnneks tollel hommikul sain vara alustada ka - terve öö und ei tulnud ja mis seal ikka voodis pikalt heietada. Ja siis oligi siuh ja viuh ja täna sain liistud paika ja võib öelda, et valmiiiiiiis! 😄
 Sinna laudade taha tuleb juba täna (unegraafik ikka puhta mõtsan, kell ju pool 2 öösel ehk juba täna) mõni riiul. Jalanõude jaoks. Ja muu  esteetilise ja eksponeeritava kola jaoks. Jääbki avatuks :) 
Ega muidu vb poleks sellist kapilahendust välja mõelnud, aga ma "kogemata" lõhkusin vana kapi ära... Muidugi sain pahandada ka, kuidas ma kõik olen ikka üldse ära lõhkunud ilma pealt...

 Aknalauaga sai ka nalja... 1700 mm oli vaja. Tark tüduk ostis 1650 mm pikkuse aknalaua. Mõtles, et ah, mis too 5 mm siis ikka ära on ju! Eksole. Tegelt oli 5 cm puudu. Puudu mis puudu. Aga vahetama ka ei läinud, sest kodus vedeles küll aknalauajuppi, kust puudu olev osa saada. Lihtsalt mul on nüüd väga omapärane aknalaud seal. A mis siis? :D 


Et jah. Teades enda tegemisi, siis ega ikka oleks võinud vähe kiiremini liigutada küll, aga ah, kellel kuhu kiiret sellega üldse oli? 

Aga vähemalt võin öelda, et ma viisin jälle ühe oma unistuse täide ;) 
Sedagi ma oskan küll vähemalt jube heasti! 
Unistada tuleb suurelt ja olla ettevaatlik, mida soovid, sest soovitu võibki sulle ju sülle potsatada! 
Või siis töö ja vaevaga ise tehes kätte jõuda 😊😉 

Aga ma nüüd siis puhkan veel.... mingi KUUS päeva ainult 😕😄 Õnneks on hea see, et tööharjutuseks tuleb järegmisel reedel ainult üheks päevaks minna tööle. 
Ja siis laulan jälle: "Käin alles lasteaias, pole mina veel ju suur ja lalalalaaaa!"

Laav juu!

February 11, 2018

Palju Õnne, Isa

Hei! Kas kuuled?

Kas kuuled Sa häält,

mida tekitab kalmul helklev küünal?

Kuuled Sa häält, mis hüüab Sul „õnne“?

Aga kas näed või Sa tunnetad, mismoodi Sind igatsen?


 Oh, mis sest, et aega on möödunud,

mälestus täpselt õigesti mälus on süübinud.

Püüdsin Sind püüda, kuid läksid Sa jäädavalt.

Mis oleks, kui oleksid püsinud igavesti ja jäänud?

Kas hindaksin Sind nii, kui olnuks kõik lihtsam või olnust veelgi keerukam?




Läksid, jah, läksid...

Nii oli kergem meil kõigil.

Ent Su vankumatu hing on kandunud edasi,

ta on justkui olematu olemises parim eales, kes elanud!

Su kodu on mu kindlus, süda  ja pelgupaik.

Isa, Su mälestust hoitakse – täna, homme ja  edasi veel.





January 15, 2018

Melanhoolik Marju.

Taustaks käimas kalli Siiri ammu soovitatud mantra (link  "Om Mani Padme Hum" ), viis olustik mind rännakule iseeneses...  Olustik oli igati argine, vahetasin parasjagu voodipesu, käisin üles-alla, siia-sinna, ümber nurga-nurga alla jne. Aga... rännak oli/on võimas.
Elu on olnud huvitav, äratav, segadusse ajav, kurb, valus, lõbus, armastusväärne, kalleid sõpru/sõbrannasid austav, omast-arust-rahuarmastav - aga siiski piisavalt sõjakas, et jõuda lõpuks rahuni.... vähemalt lootustes.... 
Oi kui palju on olnud lootusi ja pettumusi, oh kui palju on olnud õnnestumisi ja enda üle uhke olemise hetki. 

Olen olnud õnnelik ja õnnetu, armunud ja vihanud, kartnud ja peale hakanud, värisenud ja selja sirgu löönud, punastanud ja silma vaadanud, eksinud ja tõde otsinud, halvasti öelnud ja vabandust palunud. Olen vihast end vigastanud, olen armastusest end ohverdanud. Olen terve maailma persse saatnud ja kogu maailma tunnustust oodanud. 
Olen täpselt need Kalad, kes ujuvad külmades kärestikujõgedes vastuvoolu ja olen täpselt need Kalad, kes lasevad end soojades ekvatoriaalsetes jõgedes aeglaselt allavoolu kanda. Ehk siis suht surnud kala.
Olen nagu Island - tuli ja jää ühekorraga.

Jah, tegemist oli küll ehitusblogiga, aga teate, see inimene, kes selle ehituse taga oli, sai nüüd aega ka iseendale ja oma elule mõelda. Seega - who cares, that it's offtopic. Soovin kirjutada.... iseendast. 

Viimastel aastatel olen üha enam hakanud mõtlema, kuidas mul on ikka tegelikult vedanud. Olen sündinud hõbelusikas suus. Kas ma olen selle ära teeninud? Ei tea! Igatahes püüdes panna ennast nii mõnegi teise inimese olukorda, siis on hinges selline pigistav tunne - teised peavad ninast vere välja pingutama, et veidigi ots-otsaga kokku tulla ja ka siis nende püüdlused ebaõnnestuvad. Ma ei mõtle ka vaid materiaalset osa elust, vaid kõik... kõik kokku. Tunded, mõtted, suhted. Mitmetel juhtudel võib olla tegemist enda valikute, valede otsuste või üldsegi otsustamatusega, aga mitmetel juhtudel lihtsalt ei vea. Ei vea ja  ei hakkagi vedama.  
Aga mina.... ma olen eluga rahul. Igati rahul. Olenemata sellest, et olen ikka endiselt rõõmus üksikema, on mul kena kodu,  auto, siuke 10-aastane tulevane südametemurdja poisterahvas kasvamas.  Aga see on ka minu enda valikute, otsuste ja põhimõtete tulem. 
Kodu eest olen hiiglama tänulik isale, kellest see mulle jäi ja isa-isale kes selle ehitas. Olgu muld neile kerge. 
Oleks või poleks ma hinnanud elus näiteks hoopis veel ägedamat autot või eales poleks viitsinud koristada, rääkimata remontidest, uuendustest, oleks ma tahtnud ennast katta kalliste firmarõivaste või plaatinast ja briljantidega ehetega, siis ma ei oleks see, kes olen. Olen õnnelik, et mul on Ranel, tulesäde, ta on mu kõik ja mittemidagi.


Ma ei pruugi alati olla üldse mitte kõige ideaalsem ema - ma unustan, ma olen kuri, olen liiga leebe... ma manipuleerin lapsega, et ta teeks ära need asjad, mis on temale iseenda eest hoolitsemiseks kõige esmatähtsamad, ma olen liiga järeleandlik. Ma ei osta kõiki asju, mida isegi peaks, rääkimata sellest, mida võiks... Ma ei ole piisavalt hoolitsenud tema tervise eest... Alati võiks ja peaks rohkem. Mitte et ta haige oleks, ei - aga võtame näiteks prillid. Ta peaks neid kandma. Olen ostnud kokku ... eee.. miski 4 paari prille. Tegelikult üsna "ainult". Viimastest oli eriti kahju. Ta nägi nendega nii šeff välja ja... no.... ta lihtsalt NÄGI nendega.  Kahjuks... küll läks katki, kadus ära jne... nagu ikka asjadega tulesädemete käes juhtub. Aga olin karm ja... jällegi... otsustasin, et ei ostagi enne uusi kui talle endale ka kohale jõuab, et tal on neid vaja. Sest seni kuni ta ise vajadust oma tervise eest hoolitseda ja prille hoida, ei tunnista, seni ta ka neid ei hoia.  Vähemalt eelmisel nädalal jõudis talle ka kohale, et on küll vaja. Koolis viskavad silmad villast ja tuld. Õnneks otseselt nägemist ja töid-tegemisi-kooli ei ole prillide puudumine mõjutanud, kuna reaalselt ta näeb, aga üks silm ei taha teisega koostööd teha ja on kehvem. Jah, kindlasti vale otsus, et jälle pikalt ilma oli. Aga ehk nüüd, kui ise biiti jagab, säilivad need kauem kui varasemad prillid. Arstile aeg pandud.
Olen eksinud, et järjepidevalt ei ole suutnud talle neid osta aina uusi ja uusi ja uusi... 
Aga jah - kindlasti mingiks normaalseks emaks ma ennast ei tunnista, aga ma vähemalt teen, mis ma suudan... Püüan olla leebem, karmim, konkreetsem ja hägusem.... Vähem unustada ja olla järjepidevam. Lihtne, eksju? 
Läbi me saame siiski hästi ja teinekord võib Ranel mu üle isegi uhkust tunda, a.la emps viskas hea killu või õpetas autoga sõitma või oskab hästi süüa teha või ... noh, midagi ikka 😄
Aga eks mulle on hea pähe ka istuda 😏
"Ma saan aru, et kodus peab olema koristatud ja peab olema, mida süüa. Ainult ei saa aru, kuidas see minuga seotud on?!?" 

Elu algus... "Vanainimeste Ime" oleks võind mu nimeks panna kah. Aga tuli Lauristini Marju järgi Marju. 4-5 a. oskasin lugeda, teadsin kõiki ministreid, 6-aastaselt pidin tikkudega mängides lauda põlema panema... 5-aastaselt päästsin traktori ja küüni "elud", sest oskasin traktori pidurit vajutades seisma saada. Noh, seda tegi Ranel ka 5-aastaselt - naabripoiss Mauro oli 3 ja Ranel 5. Minu 3-sel Bemaril oli võti ees ja käik sees. Mauro tahtis sõita - brõnnnnnnnnnnn, auto käima ja minek! Ranel sai kõrval istudes võtmest kinni ja sai auto seisma. Heh, naljakas ja hirmutav ühekorraga. Noh, meie suguvõsas vist ongi mingi norm 5-aastaselt neljarattalisi päästa. 
Kool Rõngus.... siis teine kool Elvas. 3 aastat muusikakoolis, akordionit õppisin. Kahetsen, et rohkem ei õppinud, sest avastasin nüüd alles akordioni võlu. Kääksutan vahest. Siis Vana-Võidus aasta arvutiteenindust peale põhikooli. Ei lõpetanud ära, pubeka jaoks läks "raskeks". Siis paar kuud õppisin samas koolis kokaks.  Noh, läksin tööle. Olude sunnil, sest olid need suhted vanematega täpselt nii nagu nad olid. Ei saanud enam kooli lubada endale. 
Põhiharidus. Töö. Abielu. Olin Raudsepp, hakkasin Jõksiks. Laps. Korter Viljandis. Rahaline kitsikus. Keskkool (üritasin 4 korda, 4-s kord läks täkkesse).
Kolimine tagasi Kirepisse, sest vanemad olid ikka juba päriselt vanad - kohusetunne kuklas käskis. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisse saamine. Kool. Lahutus. Jäin Jõksiks, sest no milleks enam... muuta... hakka veel nende paberitega jamama veel kõigele lisaks. Edukas kooli lõpetamine.

 Noh, siis sai natuke töötatud lihtsalt töötamise pärast. Samal ajal erialast tööd otsides ja intervjuudel käies. Töölt ära tulek. Elu unistuse täitmine läbi tegude - ehitus. Elu pakkumine töötamaks seal, kus ma praegu töötan. Ometi ma ei osanud eales arvatagi, et võiksin jõuda ühel hetkel lasteaeda tööle - ma ju kartsin lapsi. Eriti võõraid. Aga nüüd ma armastan!  
Rahu... tuli... 


Kuhu ma tahan oma (kusjuures lühidalt kokku võetud, minu puhul võiks see tegelt ulatuda kõvadesse lehekülgedesse kui ma vaid kätte võtaks) elulooga jõuda, on see, et kõik, mis on mind elus tabanud, olgu siis õnn või õnnetus, on olnud õppetunnid. 

Olen õppinud võtma elu palju kergemalt, võib-olla ehk liigagi. Kõik mis tuleb ja on, on täpselt vajalik. Olen õppinud võtma halbu asju õppetundidena ja häid asju õnnistusena. 
Olen õppinud seda, et ei tasu eriti kellegi poolt midagi loota - kui ei looda, jäävad ära ka pettumused. Samas olen õppinud ära tundma neid inimesi, keda tasub tõesti usaldada ja usaldangi neid. 
Oskan rõõmu tunda väikestest asjadest. Mulle piisab sellest kui õues on suurepärane ilm, olgu see siis talvel, 10 cm lund ja -10 kraadi, päikesepaiste või suvel 30 kraadi sooja ja päike, millele järgneb äike. Meeldib, kui kohv on hea ja saunas on piisavalt soe. Meeldib, et linnud käivad mu akna taga söömas ja meeldib ka see, et päikeseloojangud on värvilised. No ja lilled meeldivad ka. Kui nad suvel õues õitsevad või kui keegi neid kingib.  Minu jaoks on väärtuslikumad need asjad, mis ei ole üldse asjad. 
Olen õppinud kuulama enda sisetunnet ja seda ka järgima. Kui miski/keegi tundub kahtlane, pean aru ja tõenäoliselt astun sammu tagasi. Mitte selles mõttes, et kahtlane kahtlases mõttes, vaid kui sisetunne ütleb, et inimese puhul ei käi sõnad ja teod käsikäes või kahtlen, kas minna mingisse kohta... Kui ei ole lihtsalt õige tunne, taandun.  Hetkel ei oska anda hinnangut, kas mu sisetunne on alt vedanud või mitte, aga ... igatahes olen otsustanud teda kuulata. Sest mu hing ja sisetunne ja tagumiste palgete kihelus on kõik, mis veel vähegi suudavad hoida mind pea ees tulle lendamast ja võib-olla kaitsevad mind valede otsuste eest. 

Jah... ehitasin oma unistuste teise korruse ja siiani on see kenasti ka püsinud sellisena, nagu ta ette oli nähtud. Ei ole kuskile lagunenud, midagi kokku kukkunud või isegi peavalu valmistanud. Double-yesssss! 🙌
Miks see oli minu unistus?  Sest lapsepõlves ei olnud mul niiväga võimalust avaras ja puhtas keskkonnas kasvada. Oli mis oli, aga mingist hetkest otsustasin hakata elama sellises keskkonnas, nagu mina tahan ja vajan. Ja mida selleks siis teha - et oleks nii, nagu ise tahad, tuleb ikka liigutama hakata. Ise! Mitte keegi ei tee su eest ära neid toimetusi, mida Sinul on vaja on või tahad teoks teha. Ise, ikka ise. 
Pilt küll jõulune, aga siiski 1 ja ainus, kus Udumäe elanikud koos...

Jah, igatahes. Olen tänulik selle eest, mis ja kes mul on, olenemata nendest katsumustest, valudest ja pisaratest. Pisaraid on elus olnud palju, läbi aegade. Lapsena, pubekana, täiskasvanuna. Aga need pisarad on teinud minust selle, kes olen. Õnneks ei ole juba aastat...3.... regulaarselt nutnud. Selle aja jooksul ehk 2-3 korda tulevad ette. 1 kord neist oli sel päeval kui oli (vist) holokausti või küüditatute mälestuspäev... Sirli teab 😄 Jälle üks armas mälestus. Aga neid mälestusi on kogunenud ikka omajagu iga inimese kohta, kellega olen kokku puutunud lühemal või pikemal teekonnal - need tulevad meelde kõige ootamatumal hetkel. Ja on niiiiii armsad mulle... või siis... vastupidi.
 Nii ebatäiuslik või võrratu, kui ma ka parasjagu olen. Vaatenurga küsimus.
 Tänu nendele eeltoodud kogemustele oskan hinnata elu kui sellist ka siis kui mul ei ole mitte midagi või mul on kõik. 

Aga siiski... 


October 4, 2017

Kadunud inimene pole pausil logelenud!

Noneh.... tegelt on nõnda, et viimasest Udumäe edendamise teemalisest blogilaadse asjanduse postitusest on möödas 5 kuud ja 1 päev. Uskumatu - Aeg muudkui kaob ja kaob ja... kuhu, ei tea. Kassiessuauku... Vist? 
Ah, hea küll. Igatahes praegu on oktoober, hirmus ilus ja kena ja armas! Ma laavin kuldseid ja tulipunaseid vahtrapuid! 
Ja uduseid hommikuid! 

Ja seda, et linnutee on rohkem nähtav ja et virmalised ka saavad end piisavas pimeduses jälle näitama hakata. Ilmselgelt nende pildistamine tahaks piisavat järjepidevust ja seda, et mõnesugused inimesed vähem unised oleks öösel, aga mu'sugused ju ragistavad und näha sel ajal sooja teki all ja mitte isegi katuseakent lahti teha.... No tegelt iseennast ajab ka naerma, sest unistades katuseakendest, unistasin peamiselt sellest, et saan öösel kodust välja minemata virmalisi pildistada 😄 Laiskusetasemed on ikka päris muutlikud suurused.

Tegelikult tahtsin näidata, mis on mu selle hullumeelse ehitusprojekti juures muutunud. On midagi üldse?!? 

Viimati ma vist hädaldasin või... isegi ei hädaldanud, aga tõdesin fakti, et mul ka vahel abi vaja on. Ülemise korruse uste paigaldamisel.  Pikalt ei läinudki mööda, kui vennaraas Võrust kohale tõttas oma väikest õde aitama. 
Paika said need 3 väänikut küll! Ja siis sain juba pahtliga plätserdama hakata ja tolmutama... need olid kõige jubedamad lihvimised minu elus vist üldse. Pahtel oli kuidagi jube kõva ja... tõin taldlihvija poest omale. No sai lihtsam küll, aga muidugi ikka päris terve elamine oli ka seda neetud tolmu täis... Koridor ju... katsin küll võimalikult hästi trepiaugu kinni, aga... Ah... õnneks see juba kauge minevik. Ikka väga kauge. Tehtud ja korras ja unustatud!

Värvi valisin koridori koos lapsega ja sai ta täpselt superäge! Natuke "rõõmsat" eriti nurgelist laeplaatide paigaldust ja sama nurgelist laminaatparketi panekut ja... noh, pole paha. Muidugi matemaatilistes arvestustes suutsin algselt kahe laminaadiplaadiga vussi minna - ikka miinusesse. Üks läks pekki ja teine tuli puudu 😅
Veits-veits on veel teha - korstnajala plaatimine lõpetada ja liist/köis lakke kinnitada. Aga muidu vinks-vonks ja valleraa. Õnnelik olen. 😌😍

 Koridoris on näha, et kassid on meil pühaku staatusega - neil on üle maja laiali umbes 10 maja rohkem kui mul! 


Oleks, et keegi nüüd susiks ja uriseks mu pihta, et: "No ole mutt ja pane need viimased plaadid korstna külge ära ja köis lakke, mida sa venid? Sul läheb plaatimissegu juba kiviks selle aja peale kuuri all niiskuses!"


Igatahes - juuli keskel tuli puhkus ka! Mõnusad poolteist kuud. Ahh kui hea oli! Käisime poiskaga Hiiumaal ja Jurmalas ja niisama külas ja... tegin sauna ka korda. 

Kuigi tegelikult sauna peale ma iseenda jõudu, energiat, higi ja pisaraid ei panustanud nii palju kui maja teisele korrusele. Verd kulus küll rohkem kui maja peale 😏 Päris ausalt.
Okei - saun enne! 

 Sellest hetkest unustasin üldse pildi tehagi, et selle palkseina peal eesruumis oli üks suht öka hallitanud välimusega vineer... 


 Peale seda vähemat kui poolt palki... lihvisin seda... otsustasin enda ümber ja lakke vaadates, et siia tuleb soodaprits! ....khmkhmmmmm.... kes tegi 30 ruutu pinda kuldkauniks kahe!!! tunniga!



Jah, saun oli nukker, kole, tahmane, kurb... räämas... misiganes inetuid sõnu võib veel meelde tulla. AGA siiski igavesti hea! Ise ma tahan uskuda, et selle sauna ajalugu võiks lugema hakata sealt.. umbes ehk 100 aasta tagant? Tõenäoliselt siiski vähema aja tagant. Igatahes enamuse oma elust on see saun veetnud minu kodust umbes 4-5 km kaugusel Vennikesel (Tamme/Kõduküla küla). Oma 15 aastat tagasi lasi mu isa ehitada selle sauna jaoks vundamendi ja vedas linttraktoriga palkide peal selle sauna siia, kus tal nüüd õnnelik olla on. Eks toonane siseviimistlus "tehti" (või siis üldse mitte - leiliruumis) tehti nende vahenditega, mis kättesaadavad olid ja ilma immutus/kaitsevahenditeta. Noh, läks ikka hallitama. 
Aga... mõtlesin mis mõtlesin ja aru pidasin - kas teha korda see või too teine hoone (mida enam pole). Peale mõttetöid ja raskete otsuste tulemusena langes liisk selle pisikese, aga hirmus tubli sauna korda tegemise peale. 

Tulemus (ei ole taotluslikult "euro") on täpselt selline omamoodi sassis sigri-migri, nagu perenaine isegi! 













Ütlen kohe otse välja, mida mina EI TEINUD: katust ei vahetanud, seinu puhtaks ei lihvinud, kuuri ust ei teinud, kuurile vundamendiposte ei valanud ja kuuri seinade prusse ka ei püstitanud. Eee... välisukse alune oli ka vaja valada ja üks palk poolenisti leiliruumis vahetada - neid ma ka ei teinud. Elektri pani sisse ka keegi teine. 
Tööd oli nendega maa ja ilm, aga miskipärast oli mu ind peale lõputuid lammutus- ja muid suviseid töid juba lõppenud. 

Seega mu panuseks jäid sauna juures: palkseinade hoolikas lakkimine Supi Saunasuoja'ga, eesruumi voodrilaua paigaldus (+valgeks toonitud lakk), põrandate värvimine (leiliruumis kasutasin sugulase soovitusel siukest põnevat asja nagu vedel plastik... nii hästi puhastatav libe pind tekkis), uue maa-aluse elektrikaabli maasse kaevamine (ca 50 m.), leiliruumi poole seina ulatuses voodrilaua panek ja niisama seinte värviga pläkerdamine. Ahjaa - välisvoodri paigaldus ka. Lava ning pink on samuti mu oma kätetöö, algusest lõpuni. Mul on sellist mõnusat haavaplanku siiamaani veel omjagu alles, millest annab nii tugevad ja retrod lavad ehitada! Kui on huvi, siis sõbrale saan jagada! 

Nojah, uut kerist (tellisin http://naruto.ee/et/saunaahjud, korralikust ja paksust materjalist, toodi koju kätte) ma ka ise paika ei pannud - maru raske oli... vähemalt suitsutoru korstnasseviigu möksisin ise päris kenasti seguga kinni 😄

Vett torust ei tule ja ei tahagi, et tuleks. Praegu veel saan kenasti vee pumbata tiigist (mis on mõnusad paarkümmend meetrit eemal - ehk super variant saun-tiik-saun-tiik-jne... seiklusteks) ja talvel korra nädalas jaksan selle 50 liitrit vett korra ka käru või (imejuhusel lume olemasolul) kelguga ära vedada kaevust. 

Ühesõnaga... lõpp hea kõik hea. 
Eesmärgid on 150% täidetud ja nüüd võingi absoluutselt ja täielikult lubada endale seda laisk-elu nagu ma olen elanud - kodu-töö-kool-laps siia ja sinna-külaskäigud-vedelemine. Sauna nautlemised kestavad ikka tunde - on küll hea üksi olla!  

Tegelikult - mõeldes laiskusele ja enda olemistele-tulemistele, tuleb ikka mõttesse ütlus, et muuda ennast ja muutub ka maailm. Aga... kas on siis nii väga palju muutagi? Siit-sealt võtab rahulolematus ja kurbus ja üksindus vägagi võimust. Aga selle üleelamiseks ongi loodud vihmased päevad - mõtled, oled, eksisteerid. Homme on ju parem päev! 

Hetkel ootan, millal sellel vihmasel kolmapäeval köeb mu armas saunake kuumaks ja lähen mõtteid mõtlema ning paremast homsest unistama just sinna! 


Kriitika ja kiidusõnad on teretulnud 😇😊