Küll netimaailmas käivad asjad ikka lihtsalt. Kliki nuppu ja oledki "kodus". Ilma küsimuste, vastuste ja viivitusteta. Aga mis on netikodu? See leht, mille oled ise määranud, sinna sa lähed. Järelikult peab meeldima, kui ise oled valiku teind. Vanasti kooliarvutites, mäletan, oli selleks ikka vana hea neti.ee. Toda muuta muidugi ei võind.
Aga tegelt? IRL? Kui paljudel on võimalus minna igal päeval peale tööd, kooli, lasteaeda, kust-iganes-sa-tuled täpselt sinna koju, kuhu sa tahad? Sellisesse koju, mille oled ise välja valinud, kujundanud, paika seadnud ja loonud.
Mul õnneks on. Praegu ei pea väga tihti siit lahkumagi - puhkus ju (kenad paar päeva veel). Aga teate mis - ma ise valin, et ma lahkun siit tihti! Teha on palju ja käia-näha on ka palju. Aga miks tihti?
Sest siis on tihedamini võimalus ka tulla tagasi koju ja tõdeda, et
"Vaijummel, kodus on ikka nii hea!"
Kusjuures on vahepeal selline tunne, et kodudes on ruumi nii palju, aga õhku on nii vähe! Mitte otseselt mul väga tihti ja vaevalt, et ma teiste kodusest elust midagi teaks, aga võib-olla on see tänapäevane kiire elutempo, moodsa stressi õhkkond ja sada muud kassi-allikat teinud õhu nii paksuks, nagu see on tavaliselt enne äikest - noh, ikka nõnda, et nuga seisaks ka õhuks kui lastaks seista.
On, kuidas selle koduga siis on, aga PEAB MEELDIMA!
KL-st on säände kena lause meelde jäänd, äkki šeff Köhler olevat kuskil kunagi öelnud, et: "Naerda võib! Nutta ei tohi! Peab meeldima!"
Tegelt tulin üldse millestki muust kirjutama.
Jah, nii ongi!
Sain oma lapse tagasi peale tervet kuud. Ma ütlen päris ausalt, et olles Ranelit kasvatanud aastaid pea 5 juba üksi, siis saates teda Soome poole teele koos Margitiga, siis viskasin jõledat "kildu" päris avalikult: "Ah, mida kauemaks jääb, seda parem on, noh!"
Lootsin, et saan ehk paar nädalat heal juhul saan lapsevabadust. Aga välja kukkus terve kuu! Ega ikka tegelikult vaim ja hing said puhata küll. Kohe kenasti. Eks me telefonis või messengeris ikka suhtlesime, hoidsime teineteist kursis meie tegemiste ja käimistega. Noh, mis sest, et ta jubedalt üritas varjata, et enamus aega Fortnite'i mängis seal... aga ikkagi 😃
Kui aga hakkas lähenema tema kodu poole liikuma hakkamise päev (mida üks väitis üht ja teine teist olevat...), siis hakkas juba ikka kerge igatsus ka tekkima (huh, hea oli, sest ma olin juba suts veendund, et ma olen päris tundetu ema 😕).
Ja no sa püha müristus, kui ta oli juba laevaga üle lahe saabund, siis jõudis päriselt kohale, et Ranel tuleb lõpuks kojuuuuuu! Juhhuuuu!
Igatahes telefonis rääkis ta lisaks oma plaanidele kiiresti sõpradega reunite'ida ka sellest, et koju jõudes kavatseb ta oma issile kekata teise korruse ja esikuga, mida tema "kõva" emps on aegade jooksul kokku ehitanud/remontinud vms... Plaan tal kahjuks ei õnnestunud teatavatel põhjustel, aga hää küll...
Mnjah - aga selle lausega, et tema kavatseb kekata... sain mina aru, et ... olenemata sellest, et Ranel peab mind suht imelikuks inimeseks (tänagi kinnitas seda täitsa ise, kui ma parasjagu teda püüdsin lõbustada tema enda sõnadega "Ajame kamba kokku jälle ja...😎 " Lisasin ikka "Jou kutt, kuule ää!😎" kah ja ...ah, seda ei saa seletada), ____ niii...korjame mõttelõnga jälle üles kuskilt, kuhu see jälle ära kadus ____ et ta peab mind suht imelikuks inimeseks, siis uhke on ta ikka mu üle ka! Ja mitte vähe.
Sest tema ema on ehitanud majale teise korruse, sest tema ema remontis ära esiku (protsessi ta ei näindki, sest jõõtsas ringi Soomes 😅) ja muud vajalikud ruumid, sest tema ema käis ja tegi kapitaalremonti isegi "teenusena" Elvas, sest tema ema on üldse kõva mutt, sest tema emal seisavad kapi peal karikad (mille võitsime ilmselgelt koos Kirepi ägedate inimestega Elva valla külade olümpialt, aga loogilise jätkuna seisavad nad hetkel lihtsalt minu kodus!!!) , mida Ranel tahaks jooginõuna kasutada (a ema ei luba), sest tema ema on külavanem kah...
Mnjaa... päris ausalt ma tean, et Ranel on mu üle uhke ja see ongi üks ülimaid power-motivatsioone, miks üldse midagi teha.
Miks püüda kodus midagi paremaks muuta isegi siis kui ei jaksa või taha. Miks püüda jõuda siia ja sinna, et midagi näha elus. Miks elada...
Mingi nädal aega on see post siin paššind, ilma et oleksin seda avalikult postitanud. Aga vahepeal tuli Raneliuselt jälle kena kild ka tekstile juurde.
Playlistist tuli DND kõrvale Kurjami Raske lapsepõlv
ja andsin Ranelile ka korralduse lugu kuulata ja mõelda sellele, kui raske see minu lapsepõlv ikka oli! Ja mõelda sellele, kui hea see temal on. Kui mul polnd internetti ega PS 2-te, siis tal on wifi ja PS 4 Pro.
Ranel siis tõdes, et kuule! Oli jah tõesti siis raske see eluke tol ajal.
Aga: "Tead, emme! Ma arvan, et need inimesed, kellel raske lapsepõlv on olnud, saavadki kuulsaks. Sest näe - see kes laulab, sai kuulsaks lauljaks ja sina said ka külavanemaks..."
Jõle "kuulus" küll, aga kuulsusega pidavat rikkus kah tulema.
Põle viil tulnd 😏
A aigu om kah.
Tegelt loo point pidi olema see, et
Ole, kes oled.
Tee, mida armastad ja armasta, mida teed!
Naudi oma pere ja sõpruskonnaga koosviibimist!
Samas kunagi ei tea, kui äkki võib kõik kaduda...
Naera! Ole spontaanne! Ela täiel rinnal!
Ole värviline!
Aga kui su laps on su üle uhke, siis....
on sul kogu maailma austus, mida eales vajada võiksid!
