Otsaseinte aknad tellisin ära kohe ehituse alguses Plastost. Üks aken oli n.ö. ette antud gabariitidega, ehk see auk, kus oli ees võrk lindude eest kaitseks. Sellest pidi saama minu magamistoa aken. Kaks väikest akent (80*100 cm) tellisin üsna umbes, sest teises otsaseinas oli mul võimalik mingil määral mängida akna suurusega küll, aga siiski pani piirid paika tulevase kaldseina kaugus akna nurgast ja olemasolevad otsaseina prussid ja liited.
Kuna otsaseinte akendest oleks minusugusele valgusefanatile raudpolt väheseks jäänud, siis siia-sinna äärmusesse kõikuvate meeleolukate arutluste vältel iseendaga jõudsin järeldusele, et peavad tulema ka katuseaknad. Ma saan aru, et need on vabatahtlikud katuse veekindluse tõkestamised ja ühed suured probleemide allikad paljudes kodudes, aga valguseta ka ei saaks. Või väga vähesega. Nagu kümnemeetrises kaevus elamise tunne tekiks mul...
Seega mõlemasse tuppa ja kindlasti ka koridori trepi kohale pidi tulema katuseaken. Ruum-X'i, nagu seda hetkel nimetan, ei vaja mu silmis lisavalgust, kuna üks otsaseina aken katab selle väikese ruumi nõuded piisavalt. Ja see ei ole ka eluruum.
Katuseakende hindade uurimiseks võtsin Bauhofist nii Velux'i kui Roto kataloogid. Ma pidin perseli kukkuma... ca 350 € ühe akna eest + plekkide komplekt ka umbes 109-120 € juurde. Kokku oleks koos paigaldusega mul see nali maksma läinud pea 2000€. Aga - ei saa me läbi Lätita ja kuna olen ikka seal kõike kraami nillimas käinud, siis Depo ehituspoest Valmieras sain ühe Roto akna (70*140 cm) hinnaks 205 € ja plekkide komplekt juurde oli 62 €. Kas pole mitte drastiline vahe? See 100 km sõitu ja ajakulu, mis mul siit Valmierasse, on nohu meie poodides pakutavate hindadega võrreldes.
Olin igati rahul! 😊
Tuuletõket ma ei saanud lõpuni panna täpselt senikaua kuni polnud paigas katuseaknad. Lootsin, et ehk saavad taas appi tulla MRM Grupi mehed, aga Margolt asja uurides selgus, et neil on tööd broneeritud kuni uue aasta alguseni. Muidugi kerge nukrus tuli peale, enda pärast, et mis nüüd siis saab? Teistpidi oli mul hea meel, et tublidel tegijatel tööd jagub.
Õnneks on mul ka häid ja veelgi suurepärasemaid sõbrannasid, kelle mehed ikka ju head tööd teha oskavad 😊 Siinkohal helistasin tupsurulli Eleni mehele, Andrusele. Või siis ajasin Eleni kaudu tema seepamist, ei mäletagi enam 😀 No ja kes siis ikka "utut" hädast välja aitab, nad ju ei julgeks mulle ei öelda. Seepasin veel selle jutuga, et Andrus kindlasti soovib praktikat saada, eksole.
Tegelikult on nõnda, et abi palumine kelleltki on minu jaoks sama hea kui käe otsast ära raiumine - mulle ei meeldi ja ma ei taha kelleltki abi paluda... Esiteks, teistel on oma tööde ja tegemistegagi palju tegemist ja teiseks - ma olen harjunud üksi hakkama saama. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama. Aga paratamatult on kohti ja olukordi, kus paratamatult üks naisterahvas ei saa ja ei peakski üksi hakkama saama. Olen selle unistuse täitumise juures mõned korrad siiski lubanud omale nõrkusehetki. Mitte küll niivõrd abi palumise näol, aga just ennast aidata laskmise näol. On inimene, kes on põhimõtteliselt poolvägisi mulle appi tulnud, kuid see-eest olen ma talle meeletult tänulik! Praegu ma ei oleks oma unistuse täitumise teel nii kaugel kui ma praegu juba olen. Tuleb vahepeal see Udumäe-preili kangus ja jäärapäisus ka ära murda!
Lühidalt - ühel õhtul tulid nad Viljandist mulle siia olukorda üle vaatama - ehk siis Andrus vaatas ja naised jutustasid kuskil üldse mujal ja lapsed said üle tüki aja jälle näha. Ei läinud pikalt mööda kui siis juba Andrus ja Elen olid tagasi, eesmärgiga ka need 3 akent paika panna. Esimesel päeval sai paika üks aken - kuna Andrus ei olnud seda ka oma pika ehituses töötamise karjääri jooksul kunagi varem teinud, siis eks ta üsna katse-eksitus meetod oli, näpuga juhendist järge ajades. Aga paika ta sai. 😊
Meie Eleniga tegime samal ajal koostööd tuuletõkke teemal (endiselt), panime vertikaalset tuuletõkke osa. Koos sai ikka rutem 😊
Ideaalis peaks katuseakent panema siis kui katusekatet veel pole, aga minu puhul tuli teha erand - vastav auk tuli lihtsalt vägisi sisse lõigata ja hiljem ääred kenasti klappima saada, et vett läbi ei hakkaks jooksma. Ja Andrus sai hakkama. Siiani ei tilkagi väljastpoolt pärinevat vett! Küll aga oli üks probleem kondenseerunud veega, millest juttu kunagi hiljem.+
Üks teine kord said ühe päevaga paika 2 teist akent ja oligi voilaa, olemas. Iga aken eelmisega võrreldes üha kiiremini. Midagi ta veel nikerdas esimese akna juures, et igati kindel oleks, et läbi ei hakkaks laskma. Aitäh-aitäh-aitäh!
Pilte pole, üsna kurb...
Peale seda sain lõpuni panna tuuletõkke 😌 Üks jant selja taga.
Villa olin arvestanud panna nii lakke kui kaldseintesse 30 cm. Otsaseintesse 20 cm ja põranda alla polnud ma tol hetkel veel villakogust välja arvestanudki, kuna ma ei teadnud kui paksuks kujuneb põrandaalune villakiht peale põrandatalade paika saamist. Kasutasin Rockwool Superrocki, mis oli just õigel ajal K-Rautas soodukaga. Seda ikka sai lõpuks ikka mitmeidkümneid kotte siia majanurga juurde presendi alla varutud.
Enne kui seinte soojustamise juurde sai asuda, tuli endiste katusepennide kõrvale, madalamale tekitada uued. 50*100 mm prussist. Madalamale seetõttu, et põrand ja lagi olid üksteisest üllatavalt kaugel ning lisaks vanad pennid olid a.la otse metsast, kergelt tahutud ja sinna ei oleks ühegi trikita saanud hakata kinnitama OSB-plaati, mille peale vill läks. Loodi ja normaalseks ei oleks seda ei nuttes ega naerdes saanud. 15 mm paksune OSB läks lakke ja ühe korraga tõime ära ka 22mm paksuse OSB, mis planeeritud põrandale. Ikka Depo'st. Hinnavahe - 350 € võitu, kütusekulu juba sisse arvestatud. Auto oli küll ülitõsiselt tegelikult üle koormatud, vist 900 kg-se kandevõime juures sai "poolkogemata" peale laotud pea 1200 kg. Sorry...
Abikäsi oli mul juures nii pennide kui ka OSB lakke paneku ajal. Ruttu läks.
30 cm villa sai hoolikalt kahe kihina risti lae peale laotud, kõik praod ja seina ääred korralikult kinni topitud. Rõõmus oli seal lapsele parajas mängunurgas ukerdada, omamoodi lapsepõlve meelde tuletatud 😏
Siis jõudis lõpuks kätte ka aeg, mil sai tegelema hakata seinte soojustamisega. Kõigepealt tuli tekitada mingi süsteem, kuidas vill esialgu püsiks ja olla katsuks seal kaldus seinte peal, katusetalade vahel. Esialgu oli mõte, et kinnitan 5*10 prussid iga tala külge. Seejärel plaanisin peale lasta risti 5*5 roovituse, kuhu hiljem ka kips kinnitada. Aga läbi arutluste tuttavatega ja nõuandjatega tuli välja, et targem on ehk 5*10 pruss panna kinni risti olemasolevate taladega, maksimaalsel määral ajada seinajoon rihti ja hiljem 5*5 siiski püstasendisse ning nendega sein lõplikult rihti ajada.
Igatahes 29.10.2016 olin hellade abikäte abil jõudnud sinna faasi, kus 150 mm villa oli seinas.
06.11 olin jõudnud ära panna ka järgmise, 10 cm paksuse villakihi.
Paistab, et selleks ajaks olid juba paigas ka otsaseinte aknad, mis oktoobri alguses tellitud olid 😄
Planeeringult pidigi kogu pööning tulema selline, nagu see praeguseks on kujunenud. Üks tuba, mis on põhimõtteliselt poole maja suurune, teine tuba, mis on ca 18 m2 ning lisaks ruum, ca 8 m2, mis planeeritud WC jaoks. Lisaks koridor/trepihall. Ka üsna mõistliku suurusega - piisav et lahedalt liikuda ja panipaik kaldseina alla ehitada.
Vabandan muidugi piltide kvaliteedi pärast, lihtsalt igaks sajaks juhuks täitsa niisama, endiselt ilma eesmärgita telefoniga klõpsitud pildid...
