Vahepeal oli lebo...

Täna tuli isu jälle tiba kirjutada... aga siiski mitte kaugeltki nii pikalt kui mu varasemad memuaarid olnud on. Hakkasin pilte sirvima ja ... ausõna, ma vahepeal olin ikka hirrrrrmsasti laisk küll vist. Võib- olla midagi ka tegin, aga pildimaterjalina seda küll olemas ei ole. Kõik mis ma telefoniga tehtud piltidest perioodist a.la detsembri algus kuni keskpaik leidsin, olid kas selfid, Hellade Vellede kontsert, sünnipäevad, jõulupeod või... midagi sellist ninni-nänni. Näiteks see, kui sile ja sätendav oli auto peale poleerimisest tulekut 😄 Uh... kus tööpildid on? Tegin ikka kah midagi? 

Tegelt küll eelmises postis oli ka kirjas, et 09. detsembriks olid mul sees nii trepiauk kui ka välisluuk kinni. Ehk et midagi ikka tegin ka. 

Tegelikult on nii, et...vahepeal oli täitsa siiber ees.... 

Miks ma loll sellise hulluse üldse käsile võtsin? Kas ma pean seda ikka päriselt edasi tegema? Miiiiiiiiks??!!??

Järgmisel hetkel.... olin hirmsasti õnnelik, et küll ma olen ikka üks vintske memm 😁 Ise ka ei uskunud kui kaugele jõudnud olin.... 

 

Tundub, et kuupäevaks 14 detsember olin suutnud paika saada ka 5*5 roovi, kuhu vahele läks veel viimane 5 cm villa - kokku siis 30 cm. 

Roovi panin nõnda, et jääks enam-vähemgi 40 cm vahe - kaldseintesse oleks 60 cm pealt kipsi kinnitamine suht ehku peale minek tundunud. Kas jääb püsima või kukuks esimesel õhtul alla. 40 tundus kindel. Selleks, et seinad lõplikult rihti saada, kasutasin teatavates kohtades metallnurki ja paaris kohas tuli ka hoopis sisselõikeid teha. Aga paika ta sai ja jäi siis viimase villa ja kipsipaneku ootele.

 15.12 oli meil muinastulede öö, meie veekogukesekene või kuidas teda ennist nimetada võiski, sai tuledesäras mõnuleda. 

Teate, see tiik, milles kunagi veel minagi lapsena sain nõnda solberdada, nii et jalatallad alatihti mutta kinni jäid, oli niiiiii koledalt käest ära läinud. Omal ajal lapsena pildusin minagi sinna küll kive ja piimanõusid. Ohmu noh. Aga viimastel aastatel oli asi ikka košmaar lausa. Paksult vetikaid, mudast nõretav põhi, kindlasti tonnidega kaane.... mitte et keegi oleks teadnud, mis elu seal põhjas üldse olla võib. Sest sinna polnud esteetilistel kaalutlustel üldse mõistlik mõeldagi sisse sulpsata. 

Ja põletasime me seda võsa, mis sai kopa ootel maha ümbert võetud. Kuna kopp toodi tolsamal õhtul platsi, siis ruttu oli ka selle jaoks vaja ruumi teha. Aga ega muidugi.... kui te arvate, et võsa ka põles, siis võib selles rängalt eksida. Ei põlenud ta muffigi. Pärast kopamees Ints mattis selle rägastiku lihtsalt maha. Punkt. 

23. detsembril katsetasime sõbraga, kuidas siis on ka katekeste toda kipsi sinna kaldseina panna.

Noh, ära just ei tapnud, aga ega ta just lihtne ka ei ole... ikkagi üks hoiab enam-vähem kogu raskust ja teine siis täristab kruve sisse.  Aga neli esimest ei lasknud siiski tujul nõnda langeda, et oleks ülejäänud plaadid kunagi hiljem panemata tahtnud jätta. Muidugi paljudel ekspert-proffidel võib tekkida küsimus... et kus, plika, su aurutõkke kile/paber või muu taoline värk kipsi alt on?!?

Teate, see on lõppkokkuvõttes nii vaieldav küsimus, et ma pikalt ei jaksa suurt seletada, aga eks aastad näitavad. Kuna lõppkokkuvõttes ma tõmbasin kipsi hiljem ka Aquastopiga üle ja nurgad silikoonisin, siis... loodame, et mingid mass-aurud mulle kuskile maja vahele ei lähe pahandust tegema. Kuna meil majas ka pesukuivatamist kui sellist ei toimu ja muidu aurud suunatakse kubu või vannitoas ventilatsiooni kaudu välja üldjuhul siiski, siis "let's hope for the best"!
Kilekasvuhoone on mul juba paraku olemas, aga ise ma selles elada ei sooviks... 

Vana-aasta lõpu kanti, nii 29-dal detsembril sai Ranel mul suure hurraaga tulevase koridori territooriumile kipsihunniku peale oma madratsi ja teki-padja sisse seada -

kaks ööd lasin tal seal siis ka ööbida, Muidugi ka varemmainitud kass Chillinaator elaskles temaga seal koos. Las laps naudib, aga kui ette hakkas jääma oma mõnusate pehmete tolmu koguvate asjadega, siis kupatasin ta ikka alla oma tuppa tagasi. 

Trepi tellimine ja jupike põrandat

Novot. Polegi väga olnud siin aega trükkima kukkuda. Eile ma küll korraks käisin ka ülakorrusel mõõte võtmas, aga tööd ma seal ei teinud grammigi. Kuidagi ei olnud töötahet, pea valutas kergelt juba ärkamisest saati (mul, kellel seda nalja ikka haruharva juhtub) ja kümme muud häda. Aga eks organism annab omal moel teada, et kuule muti, tõmba hoogu maha. Ma siis kuuletun.

Üldiselt eile käisin jällegi ka Valmieras, sest mul oli plaan sealt ära tuua nii dekoratiivkivi, köis kui ka parkett. Pistikud-lülitid ka. Ütleme nii, et nõnda kehva päeva pole mul ammu olnudki. Rõõmsalt ma suutsin kogu oma rahakoti senditasku tühjaks kallata Depo's kärude juurde, peale seda kui ma olin vähemalt enda arust edukalt kärusse 20 senti sisestand, et seda kasutada.... 

Noh, dekoratiivkivide juures klienditeenindajat oodates kulus omajagu aega. Kliente ju palju. Kui tüüp tuli, siis ta teatas, et see hind, mis on suurelt kirjas, ei ole mitte ruutmeetri oma, vaid siiski paki hind ning pakis on 0,6 m2.  Selles mõttes, et hind kujunes loomulikult tunduvalt odavamaks kui Eestis, aga jälle tuli tõdeda, et ikka mõhkugi ei mõika tollest läti keelest. Neil võiks mu-suguste jaoks mingid ingliskeelsed brožüürid ja kataloogid olla, et lihtlabane blond estonka ka asjale pihta saaks 😁 Seal küll vene keeles käib enamus asjaajamist, aga ega ma todagi suurt ei oska. Isegi 13 ja kolmkümmend suutsin sassi ajada. Muidugi sain kohe aru, aga... sai rõõmsalt punastada ja itsitada jälle enda üle 😀

Siis tahtsin köit saada. Noh, seda värvi, mida mul vaja oleks, oli 16 mm jämedust vaid ja kaugeltki mitte nii palju kui oleks vajanud, ülevalt riiulite pealt ka müüjapoiss ei leidnud. Njetu... Ok, tollega pole kiiret ka.

Siis oleks tahtnud esialgu 30 m2 laminaatparketti saada (esialgu hirmsasti soovisin küll panna naturaalse... aga kuna tegelikult seal ruumides tõenäoliselt suht vähe viibitakse... võib-olla... ja lisaks ka vaibad naguniiii tulevad maha, siis mis sinna ikka selleks kulutada. Tänapäeval ka igati korralikud ja kvaliteetsed laminaadid olemas, ei pea lihtsalt kõiiiiiiige odavamat võtma. Ja kui mul ükskord peaks tulema mõte, et ma peaks tahtma all, elutoas parketi maha panna, siis seal võib panustada naturaalparketi peale). Et siis.... Noh, tal oli seda ainukest parketti, mis mulle meeldis, ainult 15 m2. Häh... Pidin enam-vähem koha peal itkema hakkama, aga... ju siis nii pidi tollel hetkel olema.

Õnneks täna sain juba Linconast sama parketi euro/m2 odavamaltki 😁 Kõik ei ole Depo's odavam.

See jutt oli lihtsalt väike tiiser sellest, mis praegusel hetkel toimuda võib :) 

Trepi ma tellisin novembri lõpus Jonatani Trepid OÜ-st.   Tegu on ühemehefirmaga(vist), kelle trepid tunduvad pilte vaadates väga ilusad, korralikud. Saatsin hinnapäringud 5-de kohta. Tol hetkel oli mul idiootselt väikene trepiauk planeeritud... Põhjendasin hinnapäringutes ära, et miks ta nii väike on jne. 1 vastas, et nii väiksesse avasse pole võimalik treppi teha, pane redel. Kõik... 

Teine vastas, et neil on tööd nii palju ja nagunii nad a.la. "nõmedustega" ei tegele :D Olgu, veits liialdasin ka. 2 tükki üldse ei vaevunud vastamagi. Aga see mees, Siimustist kohe kirjutas ja uuris ja... kohe pakkus, et tuleb kohale ja vaatame, arutame, et kas ja kuidas saab.  Noh, ja saab küll ju! 

Trepp hakkab üles minema elutoast ühest vabast nurgast. Kui mul enne oli mõeldud välja, et auk jääb sirge, siis tema pakkus, et tee auk L kujuline ja sellevõrra saame ju trepi alla jäävat pinda pikendada, et trepp ei tuleks hiiglama järsk.  Voilaaaa. Lihtne ju. Esialgu protestisin natuke, kuna ei taha ju iga hinna eest lisatööd, aga lõpuks ikka kaine meel nõustus. Tuleb teha. 

Reedel ta käis. Kas teisipäeva või kolmapäeva lõunaks oli mul auk sees ja tema võttis mõõdud ära. 

Kuupäev oli siis juba 09.12, kui pildi tegin, kus auk juba olemas. 

Oh, see augutegu oli ikka üks tükk tegemist. Pind suur ei ole, aga liiva-savi kogus oli ikka päris kõva ja raske, mis sealt ära oli vaja vedada, mitmeid sadu kilosid kokku vast. Toppisin aga kottidesse ja muudkui vedasin, välitrepist alla ja üles jne.  All korrusel oli vaja ripplagi lahti võtta, pool elamist oli lõpuks peale janti nii must-nii must-nii must-nii must-nii must-nii must-nii must.... 

Küll lõikasin sealt kus sai ketassaega, aga enamasti chillisin selle augu kallal tikksaega. Mootorsaag oleks vast liiast olnud.  Lõpuks tuli alumise korruse lae ja ülemise korruse põranda vahemikuks uskumatu 60 cm. Alumise korruse lagigi on vist mingisugune 20-30 senti allapoole toodud. Pole ka imestada lõppkokkuvõttes. 

Esimesel päeval kui auk oli sees, oli all korrusel metsikult külm... no vist oma 18-19 kraadi vast ikka oli, ei vaadanud. Võib-olla oli ka alla selle. Mis sest et samal päeval panin üleval ka luugi villa alla kenasti. Eks ülevalt lendas kõik jahe õhk alla ja alt soe üles. Elementaarne, eks. Kartsin, et kas nii nüüd hakkabki olema? Novembri alguses lasin Raneli praegusesse tuppa panna õhksoojuspumba, mille ma Eleni käest hea hinnaga sain (kasutatud alla aasta, aga kuna nemad panid omale pelletikatlasüsteemi, siis neil jäi üle). Paigaldaja ütles, et Mitšubishide koorekiht siiski. Mõte on, et kuigi too tuba jääb tühjaks, siis pump ikkagi vajadusel kütab sooja juurde (kuigi enamus ajast piisab ahjust ja pliidist täielikult, vahel tuulte ja suure külmaga on ikkagi ka tegelikult maja päääääris külm olnud), liigutab õhku ringi ja soe liigub nagunii üles. Aga kuna mul üles ei olegi kütet planeeritud, sest loodan, et alt läheb piisavalt sooja üles, siis... esimese päeva õhtul oli küll hirm, et mis mõttes nii külm on? Jääbki nii või? 

Õnneks päeva-paari pärast oli kõik see ülemise korruse vill üles soojenenud ja... tata-rata-taaa - ka all oli soe.  Ja üleval nii soe, et ega pikkade varrukatega riietega tööd teha seal ei kannata, kohe on palav 😌 Õnnestus 👍

Ahjaa - trepp ise tuleb saarepuust ja lahtiste pöördastmetega, L kujuline ja  alt kahe käsipuuga. Jõulude puhul ta tegi ülihea hinnapakkumise mulle 😇 Tänks!

Siin näide sellest, et 07.12 oli mul veel pööningul olemas välisluuk ja see jäi muidugi üldse alguses rääkimata, et esimene asi, mille ma selle projekti jaoks tegin, oli trepp kuni luugini. Pidas kenasti vastu küll kogu selle sebimise ja hullu tavaariveo. Nüüd saan selle ära kasutada põhulaka jaoks, kus Ranelil on oma "elamine" - põhupallidest ehitatud diivanid ja telekad ja muidu urkad.

 Ah jaa - kips sai kaaa juba selleks ajaks ära toodud!!! Oi, ma olin õnnejunnis... juba asjad nii kaugel! Eks kips oli vaja enne ära tuua kindlasti, kui luuk kinni läks. Ja kõik pikad prussid, mida mul veel vaja võis minna, vinnasin ka üles ära kohe. Siis pärast hooletu, kust sa neid ikka enam pärast sisse saad kui luuk kinni. Teise poole akent ka ei hakka ära rikkuma. 

Aga ega see kipsi üles vedu oli ikka üks ränk katsumus. 50 plaati oli kokku ja mina pidin umbes 350 korda selle tassimise jooksul janusse surema. Raske nii väga ei olnudki, aga kuidagi võttis hirmus läbi pigem see koos raskusega trepist üles käimine ja ebamugav asend ka.  Õnneks ma seda üksi ei teinud ka, poleks kuidagigi võimalikki olnud.  Aga põlve kukkusin mingi hetk ikka puruks ja väänasin hüppeliigese (järgmiseks päevaks jäi valu järgi) välja... mõni ei jaksanud ju enam jalga tõsta tala koha peal 😒

09.12 seda luuki enam ei eksisteeri 😉 Ja Chillikesekene on mul seal üleval ikka kõige suurem seltsiline koguaeg. Nii kui ta näeb, et ma hetkeks istun, siis ta sekundiga on mul süles ja nurub pai. Eks ma siis silitan ka. Nurru-murru mul. 

 

Nüüd läheks üldse jälle ajas tagasi. Mitte 11 detsembrist ei ole vaja rääkida, vaid hoopis 11-dast novembrist.  See oli see päev kui ma sain oma esimese jupikese põrandat!!! 

Tegelt oli tegu lihtsalt suvalise laest üle jäänud õhema OSB plaadiga, aga mis siis - kannatas küll prusside peale panna ja sinna juurde siis mängida, et see ongi juba päris põrand 😀 Käisin ja seisin ja istusin seal peal ja üldse oli äge aknast kaa välja vaadata. Ikkagi kõrgem kui siiamaani😂 Tegelikult sai mingigi aimduse kui kõrgeks põrand siis reaalselt kujuneb. Põrand tõusis üldiselt päris palju. Põranda aluse tegin 5*10 prussidest. Kui ühes maja küljes tuli prussile maja ematala jaoks sisse lõigata, siis teises otsas panin a.la veel 5+ cm klotse vms alla, et asi kuidagigi rihti saada. Ja no sain ka. Enam-vähem. Kasutasin loodimiseks nööri ja vahepeal kui kannatas, ka pikka loodi. Aga jah. Tegelt põranda juures ikka siin-seal väikseid tõrkeid on... Aga eks näis... kui parkett hakkab stressama ja streikima, siis tuleb parandusi teha. Tegelikult ei ole üldiselt midagi hullu. Ise tehtud, kaunikene 😇

Iga 2 m tagant panin sellele 60 cm sammuga prusside süsteemile vahejupid ka. Lisaks enamus (ühte vist jäi kogemata panemata) OSB plaatide ühenduskohtadesse lisatoed alla, et otsad ei painduks. Põrand võttis ikka omajagu aega. Eks tegin kuidas jõudsin - muu elu ja kodu tahab ka vahepeal elamist ja kodu kasimist.
Aga minu puhul kehtib küll ikka ütlus- üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ma ei tea... ma üldiselt vist ei kuula oma sisetunnet, sest esimese mõtte järgi ma teinekord ei toimeta ja siis tuleb ikka pärast ümber teha. Kui ma juhtmeid põranda alt vedasin, siis tegin ikka valearvestuse. Kas tuua 2 juhet põranda seest välja (tulevase vaheseina asukohta) ühelt poolt põrandaprussi või siis teiselt poolt??? Valisin ikka vale poole, sest vaheseinani oli ikka oi kui pikk maa, hiljem selgus. Võtnud ja mõõtnud siis?!? 👿 Noh, võtsin siis nood 2 OSB-d aga toredasti lahti jälle ja tõstsin juhtme sinna, kust ta oleks juba kohe esimese korraga pidanud väljuma... Uh 😂

Ah jaa... OSB-d kulus mul 21,5 plaati, Lätist sai 23 toodud. Aga õnneks-õnneks-õnneks jagus mul selle hirrrrrmus raske laadungi üles vedamiseks ka kaks tubli abilist. Neid oleks enne veel rohkemgi olnud, aga tol õhtul oli juba pime ja... pimedas ikka jama jamada. Raske ja libe ja...  Noored poisid jäid sel hetkel helpimise-listist välja. Mitte nende süül muidugi 😊
Tulid kaks teist, aga vähemasti valges.
Aitäh jällegi ja veelkord! 

Kui 11.11 oli olemas vaid kujuteldav jupike põrandat, siis 21.11 oli stabiilset ja püsivat juba üpris palju. Aga päris valmimiseni läks veel aega. 

Ja muidugi kõige selle vahepeal lõi pähe, et tegelikult mulle ei meeldi juba tükimat aega elutoa tapeet, kuidagi närviline ja häiriv. Kuigi omal ajal sai selle tellimuse järgi 2 kuud oodata... 

Eks aastatega ikka maitsed muutuvad ja vanas ei tasu üldse kinni olla. 

Selmet käsku täita ja prügi kokku korjata, ronis üks mees ise prügi asemel kotti... 

Ja siis vahepeal pidasime Ranelikesekese 9-dat sünnipäeva kaa 💕💓💓

Miks ja mille...

Vahelduseks muud juttu ka. Või noh, plaanidest ja mõtetest, ikka seoses sellesama ettevõtmisega.

Miks ma üldse praegu tegelen ainuüksi enda magamistoaga, mitte näiteks Raneli toaga? 

Vastus lihtne, aga pikk 😏

Nimelt ongi umbes juba 2 aastat kohe sellest kui mina ja Ranel kolisime eraldi tubadesse ehk siis mina kolisin meie ühisest nurgamagamistoast välja, hoopis elutuppa koos oma suure voodiga. Ruumi on ja olemine muidu mõnus, aga minu loogika ütleb, et igal toal peaks ikka oma funktsioon säilima. Ehk magamistuba magamiseks ja olemiseks, elutuba lihtsalt olemiseks. Ranelile sai igati kena tuba lõpuks, valis ise omale uued tapeedid mingi aeg ja muudkui siis vahetasin tal ära. Täitsa kabe sai. Enne oli seal 3 seina värvitud (lootsin et oleks selline ilus roheline, aga seina peale jäi tegelikult suht kanaokse roheline) ja üks sein oli tapeeditud kuldse-pruuni ornamentikaga tapeediga. Nüüd aga rõõmus ja värvikas.  Panin Ranelile eelmisel nädalal tuppa ka suure, 1,60-se voodi, mis mul aida all seismas oli ja tegelikult ootas alles seda aega kui kuskile tekiks mõni külalistetuba. Aga kuna praegusest Raneli toast  tuleb nagunii külalistetuba, siis miks mitte Raneli vana voodi selle vastu hetkel välja vahetada, üles tuleb uus voodi talle.  Üldiselt oli Ranel nõus "välja kannatama" selle, et mina teen kõigepealt valmis oma magamistoa ja alles siis hakkan tema omaga tegelema 😂

Aga jah - mina olen siin see ainuke toatu loom hetkel ja noh kui ma juba teen kõike seda nagunii, las ma siis premeerin ennast esimesena. 

Ja üleüldse, kuna ma ka oma voodi pidin trepiaugu pärast välja viima, siis ma praegu olesklen üldse diivanil 😀 Eks ilu nõuab ohvreid.

Ma rääkisin esimeses postis rõdust. Rõdu ei tule. Esiteks - kui keegi teine seda teeks ma lihtsalt abiks saaks olla, siis mul ei oleks selle lisatöö vastu midagi olnud.  Selleks oleks vaja olnud katust maha võtta, ehitada see eend, kust uks tuleb jaaaa niii edasiiii.... Aga kuna praegu on eesmärgiks tavalised eluruumid üles tekitada, siis rõdu jääb ära. Selle efekti täidavad kenasti ära ka katuseaknad, millest 2 on suunatud aia poole.   

Teiseks - halloo, mõistus - inimene, Sul on puhas vaba loodus, õhk ja linnukesed ka niisama õues olemas. Kevadel on väljas nagunii toolid ja laud, kus ääres istuda. Mine ja istu ja mõnule kuidas jaksad... Kas see rõdu peal istumine oleks siis kuidagi mõnusam? Muru seal pole ja piiratud ka. No milleks :)  Meil on kogu maailma ruum, kus mõnuleda, ei ole selleks rõdu vaja. 

Kuidagi rammestunud olemine on täna - pea kergelt tuikab, põlved annavad tunda ja kätest ma üldse ei räägigi. Massaaži sooviks. Väga hirmsasti justkui ei olegi midagi teinud, veidi lihvimist ja veidi pahteldust ja kiht värvimist, aga ju siis on see harv kuuseis, mis mullegi mõjub väsitavalt. 

Villast ja akendest...

Otsaseinte aknad tellisin ära kohe ehituse alguses Plastost. Üks aken oli n.ö. ette antud gabariitidega, ehk see auk, kus oli ees võrk lindude eest kaitseks. Sellest pidi saama minu magamistoa aken. Kaks väikest akent (80*100 cm) tellisin üsna umbes, sest teises otsaseinas oli mul võimalik mingil määral mängida akna suurusega küll, aga siiski pani piirid paika tulevase kaldseina kaugus akna nurgast ja olemasolevad otsaseina prussid ja liited. 

Kuna otsaseinte akendest oleks minusugusele valgusefanatile raudpolt väheseks jäänud, siis siia-sinna  äärmusesse kõikuvate meeleolukate arutluste vältel iseendaga jõudsin järeldusele, et peavad tulema ka katuseaknad. Ma saan aru, et need on vabatahtlikud katuse veekindluse tõkestamised ja ühed suured probleemide allikad paljudes kodudes, aga valguseta ka ei saaks. Või väga vähesega. Nagu kümnemeetrises kaevus elamise tunne tekiks mul... 

Seega mõlemasse tuppa ja kindlasti ka koridori trepi kohale pidi tulema katuseaken. Ruum-X'i, nagu seda hetkel nimetan, ei vaja mu silmis lisavalgust, kuna üks otsaseina aken katab selle väikese ruumi nõuded piisavalt. Ja see ei ole ka eluruum. 

Katuseakende hindade uurimiseks võtsin Bauhofist nii Velux'i kui Roto kataloogid. Ma pidin perseli kukkuma... ca 350 € ühe akna eest + plekkide komplekt ka umbes 109-120 € juurde. Kokku oleks koos paigaldusega mul see nali maksma läinud pea 2000€. Aga - ei saa me läbi Lätita ja kuna olen ikka seal kõike kraami nillimas käinud, siis Depo ehituspoest Valmieras sain ühe Roto akna (70*140 cm) hinnaks 205 € ja plekkide komplekt juurde oli 62 €. Kas pole mitte drastiline vahe?  See 100 km sõitu ja ajakulu, mis mul siit Valmierasse, on nohu meie poodides pakutavate hindadega võrreldes.

Olin igati rahul! 😊 

Tuuletõket ma ei saanud lõpuni panna täpselt senikaua kuni polnud paigas katuseaknad.  Lootsin, et ehk saavad taas appi tulla MRM Grupi mehed, aga Margolt asja uurides selgus, et neil on tööd broneeritud kuni uue aasta alguseni. Muidugi kerge nukrus tuli peale, enda pärast, et mis nüüd siis saab? Teistpidi oli mul hea meel, et tublidel tegijatel tööd jagub. 

Õnneks on mul ka häid ja veelgi suurepärasemaid sõbrannasid, kelle mehed ikka ju head tööd teha oskavad 😊 Siinkohal helistasin tupsurulli Eleni mehele, Andrusele. Või siis ajasin Eleni kaudu tema seepamist, ei mäletagi enam 😀 No ja kes siis ikka "utut" hädast välja aitab, nad ju ei julgeks mulle ei öelda. Seepasin veel selle jutuga, et Andrus kindlasti soovib praktikat saada, eksole. 

Tegelikult on nõnda, et abi palumine kelleltki on minu jaoks sama hea kui käe otsast ära raiumine - mulle ei meeldi ja ma ei taha kelleltki abi paluda... Esiteks, teistel on oma tööde ja tegemistegagi palju tegemist ja teiseks - ma olen harjunud üksi hakkama saama. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama.  Aga paratamatult on kohti ja olukordi, kus paratamatult üks naisterahvas ei saa ja ei peakski üksi hakkama saama. Olen selle unistuse täitumise juures mõned korrad siiski lubanud omale nõrkusehetki. Mitte küll niivõrd abi palumise näol, aga just ennast aidata laskmise näol. On inimene, kes on põhimõtteliselt poolvägisi mulle appi tulnud, kuid see-eest olen ma talle meeletult tänulik! Praegu ma ei oleks oma unistuse täitumise teel nii kaugel kui ma praegu juba olen. Tuleb vahepeal see Udumäe-preili kangus ja jäärapäisus ka ära murda! 

Lühidalt - ühel õhtul tulid nad Viljandist mulle siia olukorda üle vaatama - ehk siis Andrus vaatas ja naised jutustasid kuskil üldse mujal ja lapsed said üle tüki aja jälle näha.  Ei läinud pikalt mööda kui siis juba Andrus ja Elen olid tagasi, eesmärgiga ka need 3 akent paika panna. Esimesel päeval sai paika üks aken - kuna Andrus ei olnud seda ka oma pika ehituses töötamise karjääri jooksul kunagi varem teinud, siis eks ta üsna katse-eksitus meetod oli, näpuga juhendist järge ajades. Aga paika ta sai. 😊

Meie Eleniga tegime samal ajal koostööd tuuletõkke teemal (endiselt), panime vertikaalset tuuletõkke osa. Koos sai ikka rutem 😊

Ideaalis peaks katuseakent panema siis kui katusekatet veel pole, aga minu puhul tuli teha erand - vastav auk tuli lihtsalt vägisi sisse lõigata ja hiljem ääred kenasti klappima saada, et vett läbi ei hakkaks jooksma. Ja Andrus sai hakkama. Siiani ei tilkagi väljastpoolt pärinevat vett! Küll aga oli üks probleem kondenseerunud veega, millest juttu kunagi hiljem.+

Üks teine kord said ühe päevaga paika 2 teist akent ja oligi voilaa, olemas. Iga aken eelmisega võrreldes üha kiiremini. Midagi ta veel nikerdas esimese akna juures, et igati kindel oleks, et läbi ei hakkaks laskma.  Aitäh-aitäh-aitäh! 

Pilte pole, üsna kurb... 

Peale seda sain lõpuni panna tuuletõkke 😌 Üks jant selja taga. 

Villa olin arvestanud panna nii lakke kui kaldseintesse 30 cm. Otsaseintesse 20 cm ja põranda alla polnud ma tol hetkel veel villakogust välja arvestanudki, kuna ma ei teadnud kui paksuks kujuneb põrandaalune villakiht peale põrandatalade paika saamist. Kasutasin Rockwool Superrocki, mis oli just õigel ajal K-Rautas soodukaga. Seda ikka sai lõpuks ikka mitmeidkümneid kotte siia majanurga juurde presendi alla varutud. 

Enne kui seinte soojustamise juurde sai asuda, tuli endiste katusepennide kõrvale, madalamale tekitada uued. 50*100 mm prussist. Madalamale seetõttu, et põrand ja lagi olid üksteisest üllatavalt kaugel ning lisaks vanad pennid olid a.la otse metsast, kergelt tahutud ja sinna ei oleks ühegi trikita saanud hakata kinnitama OSB-plaati, mille peale vill läks. Loodi ja normaalseks ei oleks seda ei nuttes ega naerdes saanud.  15 mm paksune OSB läks lakke ja ühe korraga tõime ära ka 22mm paksuse OSB, mis planeeritud põrandale. Ikka Depo'st. Hinnavahe - 350 € võitu, kütusekulu juba sisse arvestatud. Auto oli küll ülitõsiselt tegelikult üle koormatud, vist 900 kg-se kandevõime juures sai "poolkogemata" peale laotud pea 1200 kg. Sorry... 

Abikäsi oli mul juures nii pennide kui ka OSB lakke paneku ajal. Ruttu läks. 

30 cm villa sai hoolikalt kahe kihina risti lae peale laotud, kõik praod ja seina ääred korralikult kinni topitud. Rõõmus oli seal lapsele parajas mängunurgas ukerdada, omamoodi lapsepõlve meelde tuletatud 😏

Siis jõudis lõpuks kätte ka aeg, mil sai tegelema hakata seinte soojustamisega.  Kõigepealt tuli tekitada mingi süsteem, kuidas vill esialgu püsiks ja olla katsuks seal kaldus seinte peal, katusetalade vahel. Esialgu oli mõte, et kinnitan 5*10 prussid iga tala külge. Seejärel plaanisin peale lasta risti 5*5 roovituse, kuhu hiljem ka kips kinnitada. Aga läbi arutluste tuttavatega ja nõuandjatega tuli välja, et targem on ehk 5*10 pruss panna kinni risti olemasolevate taladega, maksimaalsel määral ajada seinajoon rihti ja hiljem 5*5 siiski püstasendisse ning nendega sein lõplikult rihti ajada.  

Igatahes 29.10.2016 olin hellade abikäte abil jõudnud sinna faasi, kus 150 mm villa oli seinas. 

06.11 olin jõudnud ära panna ka järgmise, 10 cm paksuse villakihi. 

Paistab, et selleks ajaks olid juba paigas ka otsaseinte aknad, mis oktoobri alguses tellitud olid 😄

Planeeringult pidigi kogu pööning tulema selline, nagu see praeguseks on kujunenud. Üks tuba, mis on põhimõtteliselt poole maja suurune, teine tuba, mis on ca 18 m2 ning lisaks ruum, ca 8 m2, mis planeeritud WC jaoks. Lisaks koridor/trepihall. Ka üsna mõistliku suurusega -  piisav et lahedalt liikuda ja panipaik kaldseina alla ehitada. 

Vabandan muidugi piltide kvaliteedi pärast, lihtsalt igaks sajaks juhuks täitsa niisama, endiselt ilma eesmärgita telefoniga klõpsitud pildid... 

Marju kukkus ehitama!

Hei!

Teate, jutulood nüüd sellised, et ühel kenal või mitte nii kenal augustikuu päeval või oli see juba juulis, lõi mulle pähe pöörane mõte, et kuniks noorust ja rammu, tuleb maja üles putitada. Ja saun. Ja tiik sauna ligidal kah siis juba.

Mõtlesin mis mõtlesin, aga lõpuks leidsin, et kui nii võtta, siis on see määratlemata kogus uhkeid unistusi, mis mulle tegelikult juba lapsepõlvest saati üldse asu ei anna. Ikka olen ilusatel täiskuuöödel kuu poole vahtides või pea padjal und oodates unistanud, kuidas võiks mu kodul olla lisaks alumise korruse kolmele toale, köögile ja vannitoale olla kindlasti lisaks ka teine korrus. Kena oleks kastepiiskade sillerduse ja päikesetõusude või -loojangute puhul veranda kohal asuval rõdul kohvi või veinikest sõõmata. Et kena oleks omada treppi. Et kena oleks omada täpselt enda suva järgi kujundatud suurt magamistuba justnimelt teisel korrusel. Samuti võiks olla Raneli tuba üleval. Tualett siis juba ka, igaks juhuks. 

Aga siis - sellel ühel päeval kui ma sattusin parasjagu avastama, et ma tõesti tahan ja suudan oma unistused täide viia, siis järsku seisin tõsiasja ees, et ausalt, see ON VÕIMALIK samuti! Jesss!

Mõte keris ja kruttis, avastasin, et siiski tollehetkelise töö kõrvalt ma lisaks seda ehitusprojekti kandma hakata ei jaksa, seega tuli loobuda muust - kaotas töö. Aga seda ei saa mitte kurta, et tööd viimastel kuudel vähe oleks olnud, oh ei. Tööd on ja palju. Aga õnneks ma olen ka selline vist, et ega paigal ma ei oskakski olla, kui ma just rammestusest diivanile pole olnud vajunud ja  kui ka oleks tahtnud teha kodus palju asju, siis ei ole jaksanud enam. Variant on olnud see, et üdini väsinuna lihtsalt automaatika peal teed, aga kui hetkeks maha satud istuma, siis peaks kraana tellima, et veel kord püsti saada. Aga see selleks, see pole üldsegi mu plaanidega seotud.

Heh, muidugi võin natuke rääkida ka endast. Olen veel 27-aastane naasterahvas (ei tahtnudki i-ga kirjutada 😀), olen 9-aastase poisimürgeldise emps, Üksikema. Üle kahe aasta juba, aga siiski see mind kaugeltki ei morjenda, kui juttu tuleb unistustest ja nende täitumise võimalikkusest. Ise tuleb lihtsalt tegija ja pealehakkaja olla.  😏

Elame meie (mina, Ranel ja ema) Kirepis, väike tore külake kusagil Tartu-Valga maantee ääres, Elva ja Rõngu vahel. Tartusse 30 km, Elvasse kümnekanti. Asukoht mulle hirmsasti meeldib. 

Siin on mu isakodu, kus sündinud, kasvanud ja nüüd ka viimased 5 aastat uuesti elan. Vahepeal 6-7 aastat elasin Viljandis. Talu nimeks Udumäe ja selle pärandas mulle isa, ning selle on ehitanud mu vanaisa. Kumbagi neist aga ei ole siiski enam meie seas. 😞 Olen korduvalt ja korduvalt olnud nii meeletult tänulik selle õnne eest, et mul see kõik on. Tõesti, ma olen lihtsalt nii tänulik olnud vahepeal, et seda on füüsiliselt tunda. Ma olen tänulik ja õnnelik. Ma saan elada seal, kus on igavesest ajast igavesti olnud minu kodutunne! See üks ja ainus koht, kus see tunne on olemas. Ja tundeinimesena ma hoolin sellest väga. 

Blogi mõte tuli juba tegelikult vana aasta sees, aga mõtete käima tõmbamine võtab minu puhul veidi aega teinekord. Mõtlen, kas jaksan veel üht kohustust endale võtta. Blogi teen selleks, et ühel hetkel see ka välja printida ja klaasukse taha köitesse panna - vahva on ju nii endal kui äkki ka Ranelil või... edasistel... kellelgi seda lugeda. Ja kui mingi tõrka välja ilmub, siis teab täpselt näpuga järge ajada, et kes süüdi on :D Keegi peab ju süüdi olema :D Aga kuna üldiselt ma ikkagi teen seda ehitust üksi (enamasti), siis... tegelikult ühe sõrmega me võime ju kellegi teise peale näidata, aga ülejäänud sõrmed näitavad ikka enda peale! 

Aga kuna ma teda ikkagi ka netis üleval pean ja avalikuna ka tõenäoliselt, siis laske aga silmil käia ja hoidke silm peal mu tegemistel ;)  Ses suhtes, et kui ka midagi umbe viltu on, siis vabalt võib kisendada mu peale.  Kui lugeda ei viitsi, vaata pilte 😊

Õnneks ma olen üsna harjunud oma käkke ja plässe naljaga võtma, elu oleks hirrrrrmus masendav kui kõike tõsiselt võtaks. Naerad, irvitad ära oma lolluse üle, kakud oma korraldatud jama lahti ja teed aga uuesti. Ega siis kohe esimese korraga ei saagi kõike hästi teha. Geeniused pididki õppima teiste vigadest, targad iseenda vigadest ja lollid - need ei õppivat iseenda vigadestki. Või kuidas see oli?  Seega ehk veel lootust on kui jaanipäevaks külm ära ei võta. 

Aga olgu. Sissejuhatuseks maaaaaaaaaaaaaa ja ilm! 

Olukord  7-dal augustil 2016 aastal oli selline: 

Pööningu pealt vedasin minema vast 6 põka (T25) käru täit pahna. Leidsin loomulikult ka igasugu huvitavaid säilitamist ja renoveerimist väärt vidinaid. Näiteks kuhjaga hobuseraudu, vana pliidi peal soojendatava triikraua, punutiste sisse mähkunud klaaspudeleid, pilte vanavanematest, kes ka selle maja algselt ehitasid. 

Katus oli vahetatud juba 2015 aasta novembris, tubli ja korraliku töö tegid ära MRM Grupi poisid, põhimõtteliselt naabrimees on selle firma eestvedaja, vaid kiidusõnad on neile minu poolt!

Peale koristusaktsiooni, 11.08 nägi pööning välja selline: 

Ehituse kui sellisega sain alustada oktoobri alguses - kuupäevaks oli vist 9 kui ma ei eksi. Tõenäoliselt oli. Teeme, et oli 😁Siis on kena mingeid minitähtpäevigi tähistada kui kuupäev paigas ;) 

Alguses ma palju pilte ei teinud, mõned üksikud. Polnud nagu suurt mõtet kuskil midagi kirjutama-näitama hakata. Aga algus ei olegi õnneks nagunii põnev, lihtsalt mingi vana, kole, tuuline ja tolmune, lisaks tuvisitane pööning. Aga siiski oma. Polnud tal ei akent ees, oli lihtsalt võrk tuvide eest kaitseks ega midagi. 

Vahelae täiteks on liiva-savi segu, mida tol ajal (1930-date paiku) enamustele majadele peale kanti soojapidavuse tagamiseks. Nüüd lähemalt teemat uurides avastasin, et liiva-savi segu on lisaks ka suurepärane heliisolatsioonimaterjal võrreldes tänapäevaste villadega. Liiv jäi. Mul oli tegelikult tohutult keeruline püüda seal üleval teinekord hingata, kuna mida rohkem liikusin, seda peenemaks läks järjest ka antud materjali fraktsioon, mis tähendas omakorda, et lendlevaid osakesi oli metsikult ja tolmukolli mängimiseks ei pidanud palju pingutama. 

13.10 olin suutnud paigaldada enamus tuuletõket:

Või siiski mitte, sest 15. 10 ma paigaldan teise kaldseina tuuletõket 😀

Miks ma üldse pidin tuuletõkke kasutusele võtma? 

Oma udupea pärast, ütleme otse ja omadega! Kui katusepoisid mul üle-eelmisel aastal katuse aluskatet hakkasid panema, siis nad olevat väidetavalt mu käest küsinud, et kas ma plaanin teist korrust ka korda hakata tegema... Mina olevat öelnud, et esialgu pole plaanis. Ise ma ausalt ei mäleta sellest midagi, et oleks selline dialoog olnud. Automaatika vist?!?  No ju siis tollel hetkel oli see plaan mul küll olemas, AGA teadmatus kauguses ja utoopiana tunduv. 

Kui ma oleksin öelnud, et jah, mul on see plaan, siis katusepoisid oleksid pannud mulle katusekatte alla veidi kallima, aga korraliku hingava katuse aluskatte, mis oleks tähendanud seda, et ei oleks pidanud hakkama jamama tuuletõkkega. 1:0 enda kahjuks iseendale... Vahel on valus olla mina 😂

Tuuletõkke panin nõnda, et distantsliistud lasin kinni talade vahele, et tekiks aluskatte ja tuuletõkke vahele tuulutusava. Kinni lasin naelapüssi ja suvakate distantsliistust lõigatud klotsidega. Ma ei näinud mõtet hakata ostma neid distantspukse või mida iganes nad ka kasutavad selle Isoveri tuuletõkke panekuks.
Algul plaanisin tuuletõkkega joosta alla kuni maja välisseina ülemise palgi ääreni välja, nii, et tuuletõkke ots jääb tuulekasti juba. Enamus kaldseina tuuletõket sai ka nõnda pandud. Siis aga tekkis küsimus, et kuidas ma peaksin omastarust suutma selle prao (10-15 cm) tuuletihedaks teha? Pikalt, päevi mõtlesin. Lõpuks jõudsin järeldusele, et mu jaoks on see võimatu missioon ja tuleb leida teine lahendus. Seega - tõin tuuletõkke hoopis vertikaalselt otse pööningupõrandani 40 cm kauguselt seinapalkidest. Ehita vaid raam ja lase kinni. Korras. Sest ega see totakas kolmnurk, mis sinna esialgse plaani kohaselt tekkinud oleks, oleks nagunii täiesti tühja ja kasutuna seisma hakanud Sinna ju midagi ei kannataks panna, sest ruum on väike. 

Ahjaa - hinnast ka! Konkreetse Isoveri 13 mm-se tõkke sain Valmierast Eestiga võrreldes vähemalt veerandi jagu odavamalt. Nagu ka paljud edasised asjad....

Aga nüüd nõnda, et ma täna lõpetan. Memuaarid on saanud suured ja laiad juba. 

Mõni teine homme kirjutan edasi 😉